Esmalt peame endale teadvustama, et mullaviljakuse seisukohalt omab suurt tähtsust kaltsium. Selleks, et kõik mullas toimuvad protsessid võiksid põllumehele toodangu saamisel soodsas suunas toimida, on vaja, et muld sisaldaks selle tarvis kõiki komponente. Üheks oluliseks hästi toimiva mulla vajaduseks on kaltsium. Praktikas püütakse lupjamisvajadust hinnata ainult viidates mulla pH-le, kuid esmane tunnus, kas muld vajab juba lupjamist või mitte, on kaltsiumisisaldus. See on seotud mulla neelamismahutavusega. Mitte kõik mullad, mille pH on < 6,5, ei vaja lupjamist ja vastupidi. Primaarne on Ca, sest Ca on see, mille puudusel muld hapestub ja mullaviljakus langeb. On kindlaks tehtud, et optimaalne liikuva kaltsiumi sisaldus (Meh 3) on mineraalmuldadel 1500 mg/kg. Hoides mulla kaltsiumisisaldust optimaalse lähedal, on lupjamiskulud väiksemad ning mullas toimuvad protsessid stabiilsed ja ühesuunalised, mis tagab mulla kvaliteedi kasvu. Optimaalse Ca-sisalduse ja mulla pH > 6,5 juures on mullaelustik aktiivne ja taimetoitained taimedele kättesaadavad.

Muldade lupjamisel on hädavajalik lubjatarbekaart. Andmeid, mis on vajalikud konkreetse põllu lubjavajaduse määramiseks, on palju ja seetõttu ei saa läbi ilma lubjatarbekaardita. Põllud on mullaomaduste poolest väga kirjud ja sellest tulenevalt on ka lubjavajadus väga erinev. Võttes arvesse kõiki mullaomadusi, võimaldab see kasutada lubiväetisi otstarbekalt, ühtlasi vältides üle- ja alalupjamist ning aidates sellega kulusid kokku hoida.

Lubjavajadus arvestatakse CaCO3 järgi, mille neutraliseerimisvõime on 100%. Kui see näit on väiksem, siis suureneb vastavalt füüsiline kogus. Teiseks oluliseks näitajaks on lubjakivi sõelmete kasutamisel reaktiivsus, mis näitab, mitu protsenti materjalist on kohe aktiivne – selle soovituslik näit on vähemalt 30%. Väiksema reaktiivsusega materjalid on aeglase toimega, mille vastu aitab kõrge reaktiivsusega peenfraktsiooni lisamine ca 1 t/ha-1.

Kõrge reaktiivsusega peenfraktsioonilisi tuhkasid-tolmusid on soovitatav kasutada väikestes kogustes, nt 1–2(3) t/ha-1. Sellisel juhul on materjali efektiivsus kõige parem. Eriti tuleb arvestada tuhkades sisalduva vees kergesti lahustuva väävliga, mille liig mullas häirib taimede toitumist ja pikemal kasutamisel ka vee kvaliteeti. Soovituslik väävlikogus on kuni 40 kg/ha-1 aastas, mille taimed suudavad kasvuperioodil enamuses ära kasutada. Niisuguseid tuhkasid on soovitatav kasutada pigem väikestes kogustes, 1–2 t/ha-1, eraldi või kombineeritult lubjakivise materjaliga.

Lubimaterjal mulla lupjamiseks peab olema kantud väetiseregistrisse ja varustatud kvaliteedianalüüsi protokolliga. Nii hoiame ära, et põllule ei veetaks kruusa või mingit muud tundmatut ollust, mis võib kasu asemel kahju tuua (mida on ka kahjuks teadaolevalt mitmel korral juhtunud). Muldade lupjamine on ressursimahukas ja pikaajaline investeering, mida tuleb teha arukalt.