Tundsin teda juba poisikesepõlves. Ervinist võib ikka meenutada ühte ja teist. Kui ta sõja ajal meie naaberkülasse maapakku tuli, vedasime temaga koos taluperemehele heinu. Mäletan, et tegime koos koormat ja kukkusime ülevalt lumehange…

Murelikku Abelit ma eriti ei mäletagi, oli pigem asjalik. Kui kärakat panime, oli ka jutt asjalik. Lõmps ja lõõpimine oli samuti, aga tigedaks ei läinud ta kunagi. Ammugi polnud mingit vastu rinda tagumist, kes parem näitleja on.