Köögiviljakasvatus moodustab Leedus kogu põllumajandustootmisest 3,3%. Ometi on sealsed aiandustootjad-köögiviljakasvatajad oma jõud mobiliseerides suutnud end nähtavaks teha, nii et isevarustatus oma värske aiaviljaga on Leedus tunduvalt kõrgem kui Eestis.

„Leedus on käibemaksumäär liiga kõrge, kasvavad tootjahinnad ja sisendite hinnad, samas Poolas on väetised ja seemned hoopis odavamad,“ tõi sektori raskused esile Leedu aianduse esindaja. Ta rõhutas, et Leedu aiandustootjal tuleb oma Poola naabriga igal sammul konkureerida.

„Me konkureerime kogu aeg Poola tootjatega, aga tänu suurematele investeeringutele Leedu aianduses, ettevõtmiste kaasajastamisele suudame konkurentsis püsida,“ rääkis Cironkiene.

Poola odavama puu-ja köögivilja mõju tunnevad ka eestlastest tootjad, aga esmase turusurve all on ikkagi naabrid leedukad.

Leedus on puu-ja köögiviljakasvatuses suur osakaal väikefarmeritel, kes ei tee suuri investeeringuid tootmise kaasajastamiseks. Seevastu suuremad aiandusühistud, kes on investeerinud uutesse tootmissüsteemidesse, suudavad olla võrdses konkurentsis Poola tootjatega.

Koolilapsed söövad mahetooteid

Zofija Cironkiene tõi esile, et Leedu puu- ja köögivilja kooliprogrammis pakutakse koolilastele enamasti vaid mahetooteid ja kohalikke tooteid. Mitte nii, nagu Eestis, kus koolilapsed võivad saada puuviljaprogrammiga ka imporditud õunu või teisi eksootilisi vilju.

„Meie koolid ei osta oma toitlustuse jaoks suurtootjatelt kaupa, vaid ostavad just kohalikelt kasvatajatelt sõstraid, teisi marju ja õunu,“ teatas Leedu aednike liidu tegevjuht. Nii kuuluvad kooliprogrammi kohapeal kasvatud porgandid, õunad, pirnid, samuti õuna-ja pirnimahlad, maasikad, vaarikad ja aroonia. Ta lisas, et see on väikeste puuvilja-ja marjakasvatajate jaoks väga hea nišš, kui nad saavad oma tooteid koolidele müüa.

Leedu aednikud on viimasel ajal Cironkiene sõnul pööramas üha enam tähelepanu keskkonnanõuetele, nii püütakse aianduses lahti saada kemikaalide kasutaja mainest.
„Me pole sellega rahul, et Leedus on tarbija usaldus kodumaise aiavilja suhtes madal. Tarbijad heidavad ette, et me kasutame liiga palju kemikaale,“ rääkis Cironkiene.

Ta tõi esile, et aiandustootjad püüavad iga hinna eest sellest mainest lahti saada.

„Me püüame 30% vähendada väetiste osakaalu aianduses. Kartulite puhul püüame vähendada 40% lämmastikväetiste kasutamist, marjakasvatajatel on keelatud pestitsiidide kasutamine ja kontrollid on äärmiselt ranged,“ tõi esile Leedu köögiviljakasvatajate esindaja.

Köögiviljadest kasvatatakse Leedus kõige rohkem punapeeti (1467 ha-l ), mis läheb peamiselt töötlemiseks, müüki läheb vaakumpakendatud peet. Puuvilja-ja marjasektoris on Leedu isevarustatus 41%, peamine kultuur on õunad. Eesti tootjate hinnangul on Leedu suutnud oma puuvilja-ja marjasektorit tunduvalt paremini arendada kui seda tehakse Eestis. Näiteks on Eestis isevarustatus puuviljade ja marjade osas vaevalt 10 %.

Zofija Cironkiene tõi esile ka Leedu aianduse peamise strateegia: „Me ei konkureeri Poolaga kogustes, vaid kvaliteedis.“

Taluturud kauplustes

Mobiilsetest taluturgudest tegi konverentsil ülevaate Mindaugas Maciulevičius, kes on Leedu talukvaliteedi põllumajandusühistu „Lietuviško ukio kokybe” asutajaliige, samuti Euroopa majandus-ja sotsiaalkomitee liige. Maciulevičius juhib umbes 500 väikese ja keskmise suurusega põllumajandustootjaga taluturgu riigi neljas suuremas linnas.

Kokku toimib nädalas 40 taluturgu. Nimetusega „Tervitused maalt” on jaemüügiketis Maxima avatud juba 15 letti, kus pakutakse kohalikku värsket talutoodangut.

Eesti Aiandusliidu tegevjuht Raimond Strastin tõi esile leedukate hea koostöö. Tema hinnangul avaldab kõige enam muljet see, kuidas on sealsed köögiviljakasvatajad suutnud oma talutooted jaemüüki tuua.

„Leedukad on loonud oma talupoodide keti, kohalikel köögiviljakasvatajatel on Maxima kettides oma toodete jaoks eraldi letid, aednike ühistul on Leedus 40 koostööpartnerit, kes talunike aiavilja müüvad,” tunnustas Raimond Strastin.