Näib, et kõige enam on kriipijad Taevaskoda rikkunud nõukogude ajal, kuid seda tehakse kahjuks tänini. Kui Suure Taevaskoja kalju sodimine teeb meele tusaseks, siis Emalätte koopa ümbruse pehmesse liivakivisse süvistatud nimed aitavad kaasa koopa kiirele kahanemisele.

Nimedest rõugearmilised on Helme Arstle allika koopa, Koorküla koopa, Uniküla Raudlätte koopa, Mäletjärve Paelätte ümbrus ja paljud teised liivakivipaljandid.

Olgu märgitud, et pühade kaljude kraapimine on hiietavade järgi taunitav, kuid looduskaitseseadus näeb selle eest ette ka kopsaka rahatrahvi.

Paelte sidumine pühadele puudele ja põõsastele on iseenesest iidne tava ja kuulub inimkonna ühisesse kultuuripärandisse. Pühapaika seotud paelad kinnitavad palvet, tänu ja tõotust või on abiks ravimisel. Kuniks puudele-põõsastele seotakse looduslikust kiust maavillaseid, linaseid, puuvillaseid, nahast või kõrtest riputisi, on kõik hästi. Sellistele kingitustele hakkab looduse hammas peale.

Paraku ei mõtle kõik tava järgijad oma tegu hästi läbi ja nii võib hiiepuudelt leida sageli ka nailonist, kilest, kummist, plastist jm kunstmaterjalist paelu, helkureid, juuksekumme jm. Sellisel moel on reostatud pühapuid Taevaskojas, Ilumäe hiies, Jõelähtme küla Pärnamäe hiies ja kümnetes teistes paikades.

Igaks juhuks olgu veel üle korratud, et lõnga, paelte, vööde ja isegi rätikute sidumise tava on põline ja väärtuslik, kuid loodusesse sobib üksnes looduslik kiud. Kunstmaterjalist riputised tuleks aga pühapaikade kaitseks ja puhastamiseks sealt eemaldada.

Väheteadlikud tavakodanikud pole ainsad, kes püha loodust rikuvad. Riigiametid on paigutanud aastakümnete jooksul mitut sorti plekk- ja plasttahvleid sadade kaitsealuste kivide, puude, koobaste, allikate ja teiste pühapaikade ette. Vale pole see, et riik sel moel oma kohalolu tähistab, vaid see, kuidas ta seda teeb.

Praegusel juhul on tegu vandalismiga, sest kunstlikud tähised varjavad-reostavad vaadet, mõjuvad võõrkehana, segavad loodusobjektide külastamist ja pühapaikade kasutamist. Näiteks Pärnu-Jaagupi hiiepärna Ertsma Suurkivi juures on silte kogunenud terve joru.

Vanad betoonist looduskaitsetähised olid märksa looduse- ja maalähedasemad. Ka uusi silte-poste saab paigutada nii, et need asuvad kaitstavast mälestisest sobivas kauguses, näiteks tee, raja või põllu ääres. Vahel piisab olukorra parandamiseks sellestki, kui silt mõned meetrid eemale tõsta.

Loodusmälestiste reostamine tuleb lõpetada ja sildid on vaja paigutada mõistlikku kaugusse. Valitsevast inetusest on muidu saamas esteetiline norm. Arusaamise avardamiseks aga tasuks kujutleda, mis juhtuks, kui keegi kraabiks kümnete kirikute krohvitud seinad tihedalt täis oma nimesid. Kirikute altarite ees aga seisaksid silmatorkavad plekktahvlid ja plastpostid ning vaimulikud teeksid talaaride hõljudes nende ümber endale teed.