Ühtäkki kerkis esile tugev diskursus, mis suunas inimesi end süüdi tundma mitte ainult liha tootmise, aga ka selle söömise eest. Loomulikult järgnesid peagi nõudmised määrata loomsetele toodetele aktsiis.

Teemat esitatakse mustvalgelt. On õige ja on vale ning meile selgitatakse, et planeedi tervis ning inimlik moraal nõuavad märkimisväärset, kui mitte täielikku loomapidamise vähendamist.

Kuigi metaani emissioonidest ja teistest põllumajandusloomade mõjudest ei peaks mööda vaatama, mida ka ei tehta, on praeguses avalikus arutelus märkimisväärsed puudused.

Nii kliimamuutus kui ka loomade heaolu on keerukad ühiskondlikud ja eetilised probleemid, ent mõningate huvigruppide käsitluses muudetakse see mitmekülgsus kõlavateks lihtsustatud sõnumiteks. Kui nii juhtub, riskime esialgse eesmärgi silmist lasta.

Võtkem näiteks loomade heaolu kampaaniad nagu “Wool is Cruel”, “Meat is Murder” ja “End the Cage Age” (eesti keeles „vill on õel”, „liha on mõrv” ja „lõpetagem puuriaeg”). Ühe hetkega surutakse loomade heaolu kolme-nelja sõnasse ning avalikkusele esitatakse moraalselt “vale poolt” kui iseenesestmõistetavat fakti. Samas pole asi kaugeltki nii lihtne.

Võttes näiteks puurid – kuigi jagub mitmeid põhjuseid vabapidamise ja loomade heaolu seostamiseks, siis seegi pole alati nii: näiteks on vabalt pidavate munakanade seas suremus kõrgem kui puurikanade seas. Kui meie eetilised otsused peaksid juhinduma teadusest ning meie eesmärk on loomade heaolu, siis ei saa loomapidamise praktikaid taandada lihtsalt küsimusele, kas tegu on vabapidamisel loomadega või mitte.

Sarnaselt on ka kliimadebatiga. Loomsete toodete asendamine taimedel põhinevate alternatiividega ei ole universaalne lahendus kliimamuutustele.

Selline lihtsustamine välistab hulga teisi olulisi keskkonnaaspekte nagu bioloogiline mitmekesisus ja loodusmaastikud; eetilised küsimused nagu toiduga varustatus ja toiduohutus, seda ka arenevatele riikidele; väärtuslike toitainete olulisus meie toitumises, kultuurilised tegevused ning ka asjade loomulik ringlus, kui nahku kasutatakse naturaalsete rõivastena, mis on kauakestvad alternatiivid plastikul põhinevale kiirmoele.

Soovimata panustada juba niigi polariseerunud “õigetele ja valedele” valikutele meie söögilaual (enamikule lihasööjatele meeldivad tõepoolest ka juurviljad!), on asjakohane märkida, et ka taimetoitlus ei ole keskkonna suhtes neutraalne. Näiteks kilogrammi pähklite tootmiseks kulub kaks korda rohkem värsket vett kui kilogrammi kana tootmiseks ning kuigi loomade keskkonnamõju võib olla juurviljadest ja teistest taimedest suurem, on see näide siiski sobilik illustreerimaks, et kliimadebatt pole kaugeltki lihtne.

Kui meie ülim eesmärk on kasvuhoonegaaside vähendamine, ning me üldiselt aktsepteerime seda, et inimesed söövad, siis on üldtunnustatud teadmine, et kõige efektiivsem viis selle tegemiseks on fossiilsete kütuste asendamine rohelise alternatiiviga. Võiks lisada, et kariloomad on biogaasi ja biokütuste tootmisel suurepärased.

Vaba liberaalse ühiskonna eeltingimus on moraalne pluralism. Inimestel on erinevad moraalsed hinnangud ning küllalt sageli on need üksteisega vastuolus. Loomade heaolu ja kliimamuutuste vaatamine läbi loomapidamise suhtes kriitilise pilgu on õigustatud, aga me leiame, et arutelu on jõudnud punkti, kus väärtushinnanguid levitatakse faktidena ning loomapidamise kohta käivatele eelarvamustele annavad hoogu huvigrupid lihtsa, ent efektiivse narratiiviga: loomadest mittehoolivat ja majandusliku kasu nimel tegutsevat põllumajandust tuleb kliimamuutustes süüdistada.

European Livestock Voice, erinevaist loomakasvatusorganisatsioonidest koosnev koalitsioon, on kokku tulnud selleks, et teha seda, mida nimetusest võib eeldada: anda hääl neile, kes on loomakasvatusega seotud ning taastada mingisugune tasakaal ühiskondlikult olulistes aruteludes nagu loomade heaolu ja kliimamuutused.

On selge, et vahel peavad vanad väärtused tegema ruumi uute jaoks, ent kui see juhtub, on ühiskonna huvides, et see toimuks faktipõhiselt. Ühtlasi on tähtis, et keerukaid eetilisi probleeme käsitletakski keeruliste eetiliste probleemidena.

See tähendab, et loomade heaolu ei saa taandada vahest küll heade kavatsustega versiooniks “loomaõiguslusest” ning seda peaks arutama koos kõigi osapooltega, kellel on oma huvid mängus. Kuigi aktsiis loomsele valgule võib näida lihtsa lahendusena kliimamuutuste osas, mõjutaks see märgatavalt ka inimeste majanduslikku võrdsust, mis on samuti oluline eetiline küsimus.

Demokraatlik debatt ei saa kunagi olla lihtne. Kui asi puudutab sellekohast poliitikat, peavad arutelud põhinema teadusel ja faktidel.

Septembris kutsuti ellu üleeuroopaline algatus European Livestock Voice (Euroopa Kariloomade Hääl), mille eesmärk on vähendada lihatootmist ümbritsevat vääritimõistmist avalikkuse ees ning taastada aruteludes tasakaal. Loe lähemalt nende kodulehelt või Maalehe artiklist „Liha ei ole kõiges süüdi, rõhutavad esmakordselt jõud ühendanud Euroopa loomakasvatajad”.