Kell on Eesti aja järgi 9.43 ja Europarlamendi auditoorium, kus täna vastab küsimustele Eesti volinikukandidaat Kadri Simson, on alles peaaegu tühi. Juba veerand tunni pärast peab siin algama küsimuste ja vastuste tulevärk. Kolm suurt ekraani on täidetud Simsoni fotodega. Press on lükatud saali kõige tagumisse ritta, Simsonile on koht seatud otse presiidiumi ette, eraldi laua taga. Talle tuleb täna 25 küsimust, millest igaüht saab ühe jätkuga laiendada.

Siin on kõik on väga reglementeeritud. Mingit juhuslikkust ei ole. Ette on teada nimekiri küsijatest, kuid loomulikult mitte nende küsimusi – ja vastaja on põhimõtteliselt eksamil. Ta ei saa kasutada mingeid abilisi. Sõbrale helistamist ei tule. On nagu on.

Kadri Simson räägib enne algust pikalt Andrus Ansipiga. Istub, tal on sinine kaust ja kollane kaust.

Kõigepealt saab sõna tööstus-, energia- ja teaduskomitee esimees, rumeenlanna Adina Ioana Vălean, kes on peavoolu konservatiivse rühma Euroopa Rahvapartei esindaja. Aga tema sõnavõtt on pigem sissejuhatus ja tervitus osalejatele.

Mis toimus Eestis?

Simson märgib ära oma kogemuse Eesti valitsuse majandusministrina, kes oli vastutav ka energia eest. Ta räägib uue Euroopa Komisjoni plaanidest, mis on kavas esitada juba esimese saja tööpäeva jooksul.

Simson räägib parasjagu energiasektori finantseerimisest, kui saali ilmub Yana Toom. Juba varem oli meie eurosaadikuist näha ka Marina Kaljurand, kuid nemad kumbki küsimusi esitada ei saa. Ka Ansipit küsijate seas ei ole.

Euroopa Komisjoni volinik ei saa ilmselgelt olla euroskeptik. Seepärast ütleb Simson konkreetselt: “Mina usun Euroopasse.” Ta räägib kuidas kasvas üles Eestis ajal, mil Euroopa oli vaid unistus.

Esimesed küsimused ei ole ründava ega kiusava loomuga, need uurivad, kuidas Simson energiavolinikuna kavatseb tagada eri valdkondade energeetikaprojektide rahastamist ja edendamist. Kadri Simson tahaks pikemalt vastata gaasi kasutamise kohta energiaallikana, aga reglement on range: esimesele küsimusele kaks minutit vastamist ja lisaküsimusele üks minut. Ekraanil jooksevad sekundid ja kui aeg läheb üle, ilmuvad punased tärnid. Eesti kandidaadi vastus sisuliselt lõigatakse ära.

Sotsialistist portugaallane Carlos Zorrinho küsib, kuidas Simson kavatseb toetada seda, et üleminek taastuvenergiale käiks õiglaselt ja nõrgematele ei langeks mittejõukohast koormust. Eestlanna vastab, et sellekohane rahastu saab olema talle südamelähedane.

Taanlane küsib tuuleparkide kohta. Simson teatab, et meres on pargid rohkem vastuvõetavad inimestele kui rannikul ja seal on ka paremad kohad juba ära võetud.

Toeta minu mõtet!

Simson annab oma vastuseid sõbralikus ja rahulikus toonis, ka küsijad tunduvad olevat enamjaolt konstruktiivsed. Esimene ründav küsimus on Soome roheliste esindajalt, Ville Niinistölt. Ta pahandab Eesti põlevkivi kasutamisega. See on ka ainus sedalaadi küsimus esimese poolteise tunni jooksul. Siiski tõuseb ka küsimus, miks Eesti pole sidunud end 2050. aastaks kliimaneutraalsuse saavutamisega ja kuidas Simson isiklikult on varem Eestis töötades sellesse suhtunud. Kadri põikab kõrvale sellega, et ajal, mil ta pärast valimisi oli parlamendisaadik, riigikogus selle küsimuse üle hääletust pole olnud.

On aga küsimusi, kus Simsoni ette veereb pall ja oodatakse konkreetsete ettevõtmiste või algatuste toetamist. Näiteks väide, et Euroopa kliimaeesmärgid on liiga nõrgad ja toetage palun suuremaid eesmärke. Kui Kadri Simson sama selgelt ei esine, ilmub Twitterisse pahameel.

Tuumaenergia palli lükkab Simson eemale selle mõttega, et tegu on osa energiatootmise miksist ja selle otsustab iga liikmesriik ise. Küsimus Valgevene tuumajaamast, mis on paha ja ohtlik ja Euroopa Liidu piiri ääres, pälvib samuti rahulikku suhtumist. Muide ei ole Simson oma vastustes vist kordagi kasutanud sõna “Venemaa”, kuigi mitmed küsijad on seda rõhutanud.