Nimelt on Euroopa Liit seadnud plaaniks võtta 2020. aasta alguses vastu pikaajaline visioon kliimaneutraalsusse jõudmiseks aastal 2050.

Ja selgub, et Eesti seni võetud kliimaneutraalsuse suunas liikumise kohustused, näiteks õhusaasteheidete vähendamine 80% võrreldes 1990. aastaga aastaks 2050, ei ole kasvuhoonegaaside (KHG) emissiooni vähendamise praeguse tempo juures määratud täituma. Olgu öeldud, et Eesti KHG heide moodustab ligikaudu 0,5% kogu euroliidu heitekogusest.

Minister: kaasame huvigruppe

Riigikantselei ja keskkonnaministeeriumi tellitud uuring „Eesti kliimaambitsiooni tõstmise võimaluste analüüs”, mille viis läbi Stockholmi-Eesti Instituut (SEI) Tallinnas, on esialgu ainult eesmärkide teejuht. Kuidas täpselt nende sihtideni jõutakse, on nüüd valitsuse pädevuses otsustada. Muide, valitsusse peaksid kliimaeesmärgid, sh kõnealune uuring jõudma arutamiseks neljapäeval.

Ambitsioonikas plaan teel kliimaneutraalsuse poole näeb ette, et Eestil tuleb lähema kolmekümne aasta jooksul investeerida 17 miljardit eurot, et nende eesmärkide täitmiseni jõuda. Eeldatakse, et erasektor katab sellst 76%, avaliku sektori kanda jääb 24% investeeringute kogumahust. Sellisel juhul jääks ettevõtete kanda justkui kohustus teha investeeringuid eeldatavasti 400 miljoni euro eest aastas.

Keskkonnaminister Rene Kokk ütleb, et nimetatud 17 miljardit eurot selle aja peale pole n-ö puhaskulu, vaid paljud tegevused tehakse niikuinii ka ilma selle programmita. Ka ettevõtted panustavad nagunii keskkonnahoidu.

„Kogu protsess eeldab väga tarka ja arukat läbimõtlemist ja kõikide võimalike huvigruppide kaasamist,” kinnitab Kokk. „Kindlasti tuleb kaasata teadlaste potentsiaal. Loodame senise CO2 heite kahju pöörata inimkonnale kasuks. Euroopas pole kuigi palju riike, kes nii kaugele jõudnud kui Eesti.”

Minister lisab, et kuigi eesmärkide saavutamiseks rakendatavatest toetusmeetmetest ja kohustustest on praegu veel vara rääkida, ei näe ta tulevikus mingit drastilist kohustuste paneku suurenemist ettevõtjate õlule.
Esialgu on teada, et valitsus kavandab taas avada toetusesaamise võimalus elektriautode soetamiseks.

Uuring: esimese kümnendi panus 4% SKP-st

Uuringu teostanud SEI Tallinn juhataja Lauri Tammiste märgib, et analüüs baseerub kasvuhoonegaaside mõõtmise metoodikal, kusjuures mitte vaid CO2 emissioonil, vaid arvesse võetakse ka teisi kasvuhoonegaase, mis kõik kokku arvutatakse ümber CO2 ekvivalendiks (eq).
Praegu on Eesti KHG heitmekogus aastas 19 miljonit tonni CO2 eq, eesmärk on aastaks 2050 jõuda ligikaudu 2,25 miljoni tonnini.

Tammiste tunnistab, et praegune tempo ei vii 80% KHG vähendamiseni aastaks 2050, mistõttu täiendavate tegevuste vajadus on suur.

Uuringu käigus loodi ka üks võimalik kliimaneutraalsuseni jõudmise stsenaarium, mis loodud eeldusel, et Eesti soovib olulisel määral tagada energiaga varustatust kohalike tootmisvõimsustega. Kui eeldada suuremahulist elektrienergia importi, siis väheneks investeeringuvajaduse maht ca 30–50%.

„See ei tähenda, et rangelt peaks kõik seda teed minema, valik sõltub palju ka tehnoloogiate ja turgude arengust, poliitilistest otsustest jne,” räägib Lauri Tammiste.

Aastaks 2050 põhineb selle stsenaariumi järgi energiatootmine suures mahus päikese ja meretuuleparkidest saadavale energiale, eeldatakse, et rajatakse ka üks pump-hüdroakumulatsioonijaam, Eestis on üle 500 000 elektrit tarbiva sõiduki, lisaks vesinikku ja surugaasi tarbivaid sõidukid. Kliimaneutraalsuse saavutamisele aitab kaasa praegu põllumajanduslikust kasutusest välja olevate maade metsastamine.

Uuring käsitleb ka võimalikku tuumajaama ehitamist, aga nagu Tammiste kinnitab, on ka see pelgalt visioon – kui tuumajaama mingil põhjusel ei tule, peab selle peale arvestatud energiakogus tulema lihtsalt kusagilt mujalt.

Tammiste leiab, et kõige suurem heitmete vähendamine peab toimuma energeetikas, transpordis ja ehituses, sinna keskenduvad ka investeeringud ja tegevused. Uuringust selgub, et kui investeeringute kogumaht on 17,3 mld eurot, siis tähendab see esimesel kümnel aastal SKP-st 4%, järgmisel kümnendil 2% ja aastatel 2040–2050 1%. Lauri Tammiste on aga seda meelt, et kui esimesel kümnendil tuleb raha kõvasti välja käia, siis edaspidi hakkavad rahapaigutused ennast juba ka tagasi teenima.

Toetus: avaneb meede elektrisõidukite ostuks

CO2 heitmete vähendamise potentsiaalsetest meetmetest peab Lauri Tammiste vaata et kõige olulisemaks transpordisektori panust.

„Transpordis pole ühte hõbekuuli, mis otse ja kindlalt edule viiks. Neid kuule on tarvis mitmeid – peab paranema transpordi kasutamise efektiivsus, aga ennekõike peavad muutuma sõidukid, mida me kasutame,” kirjeldab ta lahendusi.

„Näiteks kliimaneutraalsuse poole liikumise mõju SKP-le oleks transpordis negatiivne, sest kütuse jaemüügisektor väheneb, kuna elektrisõidukid on niivõrd palju efektiivsemad. Kokkuvõttes seisneb meie analüüsi sõnum selles, et kõigepealt tasub keskenduda suurematele probleemidele ja liikuda edasi järjest uutesse valdkondadesse.”

SEI pakutud meetmete rakendamine tähendaks Tammiste sõnul pikas tulevikus ühiskonnale majanduslikku säästu, kusjuures otsesed mõjud majandusele sõltuvad sellest, milliseid analüüsitud meetmeid millises mahus rakendatakse.

„Esimesel kümnendil tuleb raha näiteks energiasäästu oluliselt sisse panna, siis hakkavad need tegevused järgmistel kümnenditel juba sisse tooma,” lubab ta. „Tulemuseks on vähem raha õhu kütmisele, vähem jäätmeid, metsade mõistlik majandamine, puhtam õhk ja paremini hoitud ökosüsteemid ja väiksem haavatus globaalsetest riskidest.”

Energeetika: raiemahud vähenevad, küttepuit kallineb

Majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika asekantsler Timo Tatar tunnistab, et kliimaneutraalsuse saavutamisel on suur mõju energiasektorile, kust praegu tekkib suur osa kasvuhoonegaasidest.

Tatar loodab, et suur osa eesmärkide saavutamisel on investeeringutel, mida eeldatavasti erasektor teeb uute taastuvate energiakandjate arendamisse.

„Muutused on juba alanud – põlevkivielektri tootmise emissioon on tänavu langenud 50%. Meie väljavaated edu saavutada on Euroopas ühed paremad, sest Eestil on olemas lahendused, kuidas kliimaneutraalsuseni jõuda,” räägib Timo Tatar.

„Juba praegu investeerib erasektor palju süsinikuheite vähendamisse ja küllap see jätkub ka põhimõttel – rohkem präänikut, vähem piitsa.”

Täiendava põlevkivitöötlemisega seotud elektritootmise võimsused pole stsenaariumis sees, sest sellega kaasnevad ka uued heitmed. SEI uuring ei anna otsustajatele ka otseselt nõu, kas rajada uus põlevkiviõli rafineerimistehas või kas puidu põletamine elektri tootmiseks aitab saavutada kliimaneutraalsuse eesmärki.

Küll nenditakse, et kuni aastani 2040 suureneb globaalne nõudlus põlevkiviõli järele. Samas tuuakse välja, et uue rafineerimistehase rajamine suurendaks meie KHG heitmeid ühe miljoni tonni võrra aastas. Samas tekkib õlitootmises ikkagi kolm korda vähem heitmeid kui põlevkivist pelgalt elektrit tootes.

„Eeldatavalt ei ole KHG heite täiesti nullini viimine võimalik (näiteks põllumajanduses, transpordis, tööstuses). Seetõttu on kliimaneutraalsuse eelduseks heidet siduv LULUCF sektor või CCS/CCU kasutuselevõtt. Neid eeldusi täitmata ei mahu põlevkivisektor aastal 2050 pildile,” järeldab uuring.

Mis metsakasutusse puutub, siis uuring näeb ette, et optimaalne metsa raiumine võiks aastatel 2021–2040 olla 10 mln tm aastas, aastatel 2040–2050 aga väheneda tasemele 8 mln tm aastas. Selle tulemusena suureneb metsade tagavara aastatel 2050–2060 16 miljoni tihumeetri võrra.

Uuring tõdeb, et raiemahtude vähenemine muudab tõenäoliselt puidubilanssi ning ressursi piiratus avaldab kohalikule tööstusele mõju. Praegu enamus energiapuitu eksporditakse, kuid kasvav nõudlus ka Eestist väljaspool võib kergitada energiapuidu hinda Eesti soojus- ja elektrienergia tootjate jaoks.

„Metsanduse arengukavas kinnitatud raiemahud ning strateegiline lähenemine ei pruugi aastaks 2050 tugeva süsinikusidumise eesmärki toetada,” seisab uuringus. „Metsanduspoliitika mõjud süsinikusidumisele on sõltuvad arvestusmeetoditest ning mõjud avalduvad keskmiselt 20–30 aasta jooksul.”