Pärast kaheaastast renoveerimist avab novembri lõpus külastajatele taas uksed Paks Margareeta, kus saab tutvuda Eestist pärit meremeeste ja laevaehituse lugudega keskajast tänapäevani välja. Staareksponaadiks on kindlasti koge – keskaegne laevavrakk, mis teadlaste sõnul on unikaalne kogu Euroopas.

Millalgi XIV sajandi esimesel poolel saabus Tallinna reidile kaubalaev. Muidugi mitte ainuke, kuid erinevalt paljudest teistest teame just selle kohta päris palju. Ilmselt tabas laeva tugev torm, mis ta ranna lähedal kas uputas või kaldale paiskas. Järk-järgult mattus see üha sügavamale pinnasesse ning jäi sinna ligi 700 aastaks, mil vrakk koos ühe teise laevaga 2015. aastal ehitustööde käigus leiti.

Harukordne pilt ajaloolastele ja arheoloogidele

Keskaegsel Läänemerel toimus vilgas laevasõit, kui Hansa Liitu kuuluvad kaupmehed tõid sadamalinnadesse kaugetest maadest pärit soola, vürtse, ilusaid kangaid ja kalleid jooke ning vedasid lääne poole vilja, karusnahku, mesilasvaha, puitu. Kõik see on hästi teada kirjalike allikate põhjal, kuid vaid haruharva avaneb arheoloogidel ja ajaloolastel võimalus üht toonast kaubalaeva oma silmaga näha.

Tänapäeval lammutatakse vanad laevad enamasti vanametalliks ning ka keskaegsed kaubalaevad lõpetasid oma elu ilmselt enamasti tulepuudena. Seega on hästi säilinud keskaegseid puitlaevu teada väga vähe; selliseid, millel veel inventar pardal säilinud, on ainult ehk üks-kaks. Nii võibki öelda, et Tallinnast Kadriorust saadud leid on ülimalt oluline lisandus Euroopa laevaarheoloogias, võimaldades meil nüüd uurida ühe keskaegse laeva ehitust ning igapäevaelu selle pardal.

Tallinna reidile toona saabunud laev oli tüüpiline Lääne­merel seilanud alus. Tal oli üsnagi lame põhi ja kiil, sirged vöör- ja ahtertääv ning üks mast ühe suure purjega. Tänapäeval kutsume selliseid laevu kogedeks, aga kuidas meeskond ise oma laeva nimetas, pole meil paraku enam võimalik kindlaks teha.


Nii või teisiti näib, et meeskond pidi oma aluse kiirustades hülgama, sest üsnagi palju väärtuslikku kraami jäi hukkuvale laevale, moodustades nõnda omamoodi ajakapsli huku hetkest, aga ka perioodist, millest Kadrioru koge pärineb.

Puiduanalüüsid ütlevad, et see laev oli ehitatud tänapäevase Poola aladel kasvavast tammepuust, mis langetati 1296. aasta paiku. Võib oletada, et laeva ehitusaeg jäi seega enam-vähem XIII–XIV sajandi vahetusse.

Reis Tallinna toimus nii nagu tollal ikka – purjetades ranna lähedal ning kasutades nii praktikas edasi antud teadmisi-kogemusi kui ka kohalikke lootse. Üks tähtsamaid navigatsiooniseadmeid toonasel laeval oli lood – tinaraskusega varustatud märkidega nöör, mis võimaldas määrata sügavust ning hoiduda nii kaldale liiga lähedale sõitmast.

Kadrioru laevalt on leitud kaks sellist tinaraskust, mida kasutati nii sügavuse mõõtmiseks kui ka merepõhja pinnasest proovide võtmiseks. Koonusekujulistel tinaraskustel on põhjas lohk, mis olid täidetud rasva või muu ainega, mille külge merepõhja pinnas kleepus. Merepõhja iseloomu teadmine võis kogenud navigaatorile asukohast vägagi kasulikku infot anda.

Liha kogu meeskonnale, hea märjuke juhtkonnale

Nii suure, umbes 22 meetri pikkuse koge meeskond koosnes ehk 10–12 mehest. Lisaks kaptenile olid pardal tüürimees, kokk ning madrused. Kirjalikud allikad räägivad, et laevadel võis olla jungasid, kes alles õppisid meremehe­- ametit ning kes seetõttu palka ei saanud.

Laeva juhtkond elas ahtriosas asunud kastellis ehk kõrgemas tekiehituses. Sarnaselt madrustega sõid ülemused kala, looma- ja sealiha ning jõid õlut. On teada, et mõnel hansa kaubalaeval oli pardal suisa kaht sorti õlut ning kvaliteetsem märjuke kuulus juhtkonna toidulauale.

Kuidas oli joogivalikuga Kadrioru koge pardal, on keeruline öelda, kuid keraamilisi Saksa päritolu joogikanne leiti väljakaevamiste käigus laeva pardalt mitmeid. Toidusedelist pardal teame üsnagi palju, sest ahtriosast õnnestus välja kaevata laeva kambüüs ehk köök. Sealt leiti toidujäänuseid – looma- ja kalaluid, kuid ka toiduvalmistamise vahendeid.

Nii ilmusid nähtavale kivist küpsetusplaadid, kuid ka käsikivi vilja jahvatamiseks. Samuti leiti tuleaseme asukoht ning mitmeid metallist kolmjalgpotte, milles oli süte kohal hea sooja toitu valmistada.

Kindlasti oli pardal ka vett, ehkki keskaegseid laevu kirjaldavad allikad seda üldjuhul ei maini. Vesi oli ju odav ja seda hankis meeskond sadamast ise. Vee säilitamisele Kadrioru koge pardal võib viidata kambüüsist leitud suur nahkese, mille täpne otstarve on veel ebaselge, kuid mis võib olla suur veelähker.

Kambüüs ehk köök on laeva kõige ahtripoolsem ruum. Trümmist ehk kaubaruumist eraldab seda kerge puust vahesein. Laeva trümm oli üsnagi tühi. Ilmselt oli kaugelt saabunud kaup juba mündrikupaatidesse laaditud ning kaldale lattu viidud.

Laevalt leitud kolmjalgpott ehk graapen.

Liisa Randmaa

Trümmist õnnestus leida vaid üks puust tünn, mis sisaldas kalaluid. Hea Atlandi kala oli tollal tavaline kaubaartikkel, mida lääne poolt toodi. Kala ei moodustanud kindlasti laeva kogu laadungit. Oli üsna tavaline, et ühe laeva laadung koosnes mitmest erinevast kaubast ning reisi korraldasid mitu kaupmeest koos, et riske vähendada.

Laevalt leiti ka nööri ja kangajäänuseid ning on võimalik, et kas oma viimasel reisil või mõnel varasemal olid laeva laadungiks pakkekangasse mähitud kaubad, näiteks kallid kangad nagu kalev või koguni siid. Laevalt leitud suur hulk kolmjalgpotte ja savinõusid on pannud arheolooge küsima, kas kõik need kuulusid tõesti laeva inventari hulka. Ehk oli vähemalt osa neist hoopis laadungiks? Kindlat vastust sellele küsimusele (veel) ei ole.

Ühel laeval veeti mitmele kaupmehele kuuluvat kaupa, sest meresõit oli ohtlik ja riskantne ettevõtmine. Lisaks tormidele ja karidele võisid alust ohustada veel võistlevate linnade või riikide laevad. Kaupa vedades tegutseti võimaluse korral ka piraatidena. Seega pidi iga meremees olema valmis ennast ja oma laeva kaitsma.

Metallist kiiver viitab sõjalisele valmisolekule

Tuli ette, et palgati ka sõdureid, kes moodustasid laeval omamoodi kaitsemeeskonna. Võimalik, et Kadrioru kogelt leitud metallist kiiver kuulubki mõnele kaasa sõitnud sõdurile või laeva juhtkonna liikmele ja viitab otseselt sõjalisele valmisolekule, milles meeskond olema pidi.

Lisaks tormidele ja ründajatele olid pidevaks ohuks tülid meeskonnaliikmete vahel. Elati pead-jalad koos ilmselt vägagi spartalikes tingimustes ning konflikid olid kerged tekkima. Arvestades seda, et Kadrioru kogeltki leitud tööriistad nagu kirved, noad, pootshaagid jne on suurepäraselt ka relvadena kasutatavad, mistõttu pidi kapten pidevalt olema valmis sekkuma ja meeskonda rahustama.

Võib küll öelda, et sel kogel elati kitsastes tingimustes, ent kuidas ja kus täpsemalt, polegi teada. Laeval olnud ruumidest pole ükski otseselt meeskonnaruumina määratav, sest trümmist vööri pool paiknenud väike ruum on pigem ehk laoruum tööriistade ja proviandi hoidmiseks. Võimalik, et ilusa ilma puhul ööbiti tekil; halva ilma puhul, kui otsiti soodne ankrukoht kalda lähedal, leiti varju trümmis või ahtrikastelli all.


Arheoloogidele jätkub uurimisainet veel aastateks, sest siingi kirjeldatud esemed on vaid murdosa laevalt leitud materjalist.

Laevalt on leitud nahast jalanõusid ning kindaid. Nagu muude esemete puhul, on ka nahaleidude puhul küsimus, kas tegu oli laeva laadungiga või kuulusid leitud jalavarjud ja kindad meeskonnale. Võimatu pole kumbki oletus. Lisaks tuli kaevamiste käigus päevavalgele ka niinest punutud viisk, mis üsna kindlasti kuulus mõnele meremehele.

Otseselt meremeeste riietusele viitavat Kadrioru laevalt ei leitud, seega peame ühe keskaegse meremehe välimuse kirjeldamiseks jälle kirjalike allikate poole pöörduma. Meremehed kandsid nii kindaid kui saapaid või kingi. Oluline oli ka nn gugel – ilmselt villasest riidest valmistatud kapuutsiga riideese. Ka ülejäänud riietus nagu püksid, särk, kuub, olid valmistatud ilmselt villasest või linasest riidest.

Mis ikkagi Tallinna ranniku lähedal juhtus?

Nii või teisiti näib, et meeskond pidi oma aluse kiirustades hülgama, sest üsnagi palju väärtuslikku kraami jäi hukkuvale laevale, moodustades nõnda omamoodi ajakapsli huku hetkest, aga ka perioodist, millest Kadrioru koge pärineb.

Pärast väljakaevamisi meremuuseumisse toodud kogest ja esemetest luuakse Paksus Margareetas näitus, kus iga huviline saab laeva ja selle looga tutvuda. Arheoloogidele jätkub uurimisainet veel aastateks, sest siingi kirjeldatud esemed on vaid murdosa laevalt leitud mater­jalist.


Purjelaeva Triin mast – oli üleval juba eelmises ekspositsioonis.
Läbilõikemudelid – mõned laevamudelid on ülima detailsusega tehtud. Eriti hinnatud on Eesti ja Ahvenamaa mudelimeistrite tööd. Lähteülesande koostamine mudelimeistritele oli omamoodi huvitav töö, kus muuseumi teaduritel tuli puudulike jooniste ja mustvalgete fotode põhjal sageli oletada detailide suurus või värv. Uude ekspositsiooni on tellitud spetsiaalselt 17 uut mudelit, et räägitav lugu oleks terviklik.
Kombatav mudel – võrdsete elamuslike võimaluste loomiseks erivajadustega külastajatele.
Uudsed digilahendused, aga ka käed-külge-lahendused lastele.