“Kas ma nüüd kõige staažikam kinomehaanik Eestis olen, aga üks dinosaurustest kindlasti,” arutleb Aavo Põlenik oma tööarvuti taga Tartu kinos Ekraan. Tema tagasihoidlikus tööruumis kino teisel korrusel ei näe enam surisevaid projektoreid ega tornide viisi ümmargusi filmikarpe. Mõned päevinäinud aparaadid nurgas siiski on. Koguvad tolmu. Eluaegne kinomees vaatab neid alati sooja pilguga. Nüüd on aeg teine – filmid, nende näitamine on kolinud arvutisse. Istu, jälgi ja klõbista vaid klahve.

Aga arvuti ei soojenda Aavo südant.