August ongi vaiki jäämise kuu. Veel ei kolleta kased ega pole kadunud metsataimede rohelus. Suvi justkui kestaks edasi, aga miski on ometi teisiti, midagi on selleks korraks möödas. Linnud on vaikinud, pojad suureks kasvatatud ning paljud ka ära lennanud.

Üks musträstas tõuseb rohust üles ja annab teada, et tema on metsas endiselt alles. Järgmisel päeval kuulen oma metsast ka mänsaku käredat häälitsust. See tähendab, et pähklid hakkavad valmis saama ja tuleb aegsasti jaol olla.

Riigimetsa tee ääres on puiduvirnad ja veojäljed tulevad kusagilt kvartali sügavusest, kus tehakse harvendusraiet. Seega pole metsas nii vaikne ühti, kui esimese hooga paistis.

Sõidan neis paigus sageli ringi, justkui soovides eemale lükata metsade kiire kadumise hirmu. Tõepoolest võib ju mõnes paigas lageraielanke olla, kuid metsades, mille vanus jääb keskikka, näeb vaid harvendusraieid. Tuleb siiski tunnistada, et vana metsa õnnestub näha järjest vähem ja seda enamasti vaid kaitse- või hoiualadel. Näiteks Kurgja kandis. Majandusmetsad muutuvad nooremaks või on keskealised, see aga kinnitab, et päriselt ei kao meie metsad siiski kusagile. Kas ja kui kauaks küpset metsa praeguses tempos lageraiumiseks jätkub, on iseasi. Riigimetsas, kus ka istutamisse ning noore metsa hooldamisse panustatakse, näebki erivanuselist metsa. Erametsade pilt on ebaühtlasem, ühest äärmusest teise, sõltuvalt omaniku tahtest, oskustest või vajadustest.

Ka pildil olev kaasik sai kujuneda vaid tänu oskuslikult tehtud harvendusraiele.

Nädalavahetusel saavad erametsaomanikud taas kokku oma igasuvisel metsapäeval ning selgub ka selle aasta parima metsaomaniku tiitli võitja. Ootan huviga võimalust näha teiste metsaomanike maid ja töid.