“Kas siin on keegi Iirimaalt?”

The Kilkennyse solist Davey Cashin saab vastuseks mõned tõstetud käed ja hüüded.

“Kas siin on keegi, kes on Iirimaal käinud?”

“Jaaaaa!” rõkatab pealava esine ja tõuseb kätemeri.

Marko Matvere ütleb, et eestlasi ja iirlasi hendab juba see, et kui iirlastel on maailma suurim talletatud pärimusmuusika kogu on iirlastel ja nende järel tulevad kohe eestlased.

See tähendab, et rahvamuusika on oluline ja pakub huvi. Ei tea, kui põnevil on iirlased meie folgi osas, aga eestlastele iirlased meeldivad.

Väga meeldivad!

Ja nii istub suur Iirimaa sõber Üllar Saaremäe enne Viru Folgi avamist pealava ees, sirvib iiri muinasjutte ja imestab, et seda temaatikat juba varem pole festivalil olnud.

Et huvi on, seda näitab ka piletimüük.

“Huvi selleaastase folgi vastu on üllatavalt suur ning Iirimaa teemana kõnetab väga paljusid. Usume, et sel aastal ületame ka 10 000 külastaja piiri,” räägib peakorraldaja Peep Veedla.

Ta lisab, et kunagi pole kedagi otseselt peaesinejaks nimetatud ja ka sel aastal oleks ülesanne üsna võimatu, sest kõik esinejad on kõvad tegijad.

The Kilkennys Käsmus:

Nii on juba avaõhtul laval karismaatiline The Kilkennys, keda peetakse legendaarse The Dublinersi mantlipärijaks, laupäeva vürtsitavad iiri torupillimängija Shane McGrath ja sõbrad ning Briti saarte uus kuum nimi Beoga, kes on viimasel ajal koos Ed Sheeraniga musitseerides edetabelitesse tõusnud.

Esimene päev näitab, et ühest iiri-teemalisest festivalist võib väheks jääda, tundub, et on neid, kes käiks seal igal aastal — nii innukalt tahetakse end iirlaste pillide saatel liigutada ning osaletakse tantsude õpitoas.

Õnneks on veel paar päeva aega sellest kõigest osa saada. Ehk täitub ka korraldajate üks soov: et oleks ka mõnusaid vahepealseid jämme, kus pillimehed ei esine, vaid mängivad rahva hulgas.

Vähemalt üht sellist on loota laupäeva hilisõhtul.

Lähemalt kavast SIIT.

Hetki esimesest päevast: