Enne selle loo kirjutamist sirvisin fotoarhiivis keldri varasemate tööde pilte ja kunagine taastamislugu kerkis uuesti silme ette.

Kui ma omandireformi käigus lisaks kodutalu maadele ka vanavanaisa ostetud jõeäärse lahustüki omanikuks sain, oli taluõuel küll palju suuri puid, kuid hoonetest polnud järel muud kui hunnik prahti ja kive. Ainsana olid säilinud vana keldri müürid, aga sinna oli paekividest võlvlagi sisse varisenud.

Ei mäletagi, mis täpselt tõukas tagant neid pakse kivimüüre puhastama, aga mingil hetkel kutsusin külast abimehe ning asusime keldri sisemust käsitsi kaevama ja käsikäruga tühjaks vedama. Juba olid keldrisse ka mõned puud kasvama hakanud ja needki said välja juuritud.

Igatahes 2007.a. sügiseks olid müürid puhastatud ja võis mõelda katusele, mis aitaks müüre säilitada. Üheks taganttõukajaks sai ka pärandkultuuriobjektide taastamise propageerija ja eestvedaja Jürgen Kusmin.

Keldri töödest võiks terve raamatu kirjutada, sest fotomaterjali on mul iga tegevuse kohta. Alates 2008.a. kevadest on fotod arvutis, siis hakkasin digikaameraga pildistama. Varasemad paberpildid seisavad albumis.

Kuna keldri lugu kulgeb läbi mitme aasta alates 2006ndast, siis tänasesse postitusse mahub vaid viimastel nädalatel tehtu. Uus kärgkate on pandud eelnevalt olnud ruberoidkatte peale, mille all omakorda on täislaudis. Ruberoid, mis oli kinnitatud tõrvatud laudadega, pidas vastu 11 aastat, kuni sel kevadel märkasin kattesse tekkinud pragusid. Tuli hakata tegutsema.

Tagantjärele mõeldes võin talukeldri katuse alla viimist pidada üsnagi samaväärseks ettevõtmiseks metsaistutuse ja -hooldamise kõrval. Otsest kasu ju keldri taastamine ei anna, küll aga rahulolutunde. Metsa kasvatamisega on sama asi, et tulu lõikavad meile järgnevad põlvkonnad.

Keldri taga paistab uhke võraga tamm, taluõue üks suuremaid puid. Minu istutatud tammesalu aastast 2001 jääb keldrist paremale poole.