Suvi möödub liiga ruttu ning küpsemise ja kolletumise aeg pole enam kaugel. Viimased linnulapsed lendavad pesast välja ja saavad iseseisvaks. Ja juba nad lähevadki…

Üks must rästik, sedapuhku siksakkidega selja peal, peesitas metsa vahel keset kruusateed. Märkasin teda piisavalt kaugelt ega ajanud autorataste alla. See teine must, keda viimati natuke teises kandis teel kohtasin, oli ilma sakilise mustrita, aga ikkagi rästik. Neid ongi erinevaid, nii värvi kui mustri poolest.

Kanarbikunõmmest veel niipalju, et sealt edasi kulgeb rada küngastel kasvava vana männimetsa vahel. Männik on seal üsna vana ja aastakümnete tagusest ajast tuttav. Kanarbikku männimetsa all ei kasva, tema ilmus pärast lageraiet koos noorte mändidega.

Kõrval asub üks väike soostunud ala, kus mõnel aastal ka jõhvikaid võib leida. Kui küngastel seenekorvid riisikaid täis saavad, võib sügisel laskuda alla soo peale jõhvikaid korjama. Imeline mets ja puhas loodus!

Männinoorendiku ja kanarbiku asemel kasvas kümne aasta eest seal samasugune männimets nagu praegu nii ees- kui tagapool veel alles on. Pildilt näeb üht vaadet sellele männikule. Tegelikkuses sama ilus kui pildil, pluss lõhn ja vaikus.