Levinud statistika järgi on Eesti kõige ateistlikum riik maailmas, kohe Tšehhi kõrval. Nagu öeldakse, siis loodus tühja kohta ei salli ning kristluse asemel on siin menukad muuhulgas spirituaalsus, new age teooriad ja kristallid. Seega, kas inimesed vajavad ellu midagi säärast?

Arvan, et see on hea küsimus, mille üle ka akadeemilistes ringkondades ühel meelel ei olda. Mõned arvavad, et ükskõik milline grupp inimesi paigutab alati midagi religiooni kohale. Kui see pole religioon, täidab vaakumi miski muu ning inimesed saavad sellele oma aega pühendada ja elu tähenduslikkust tunnetada.

Teised ütlevad, et eelnev on jama. Et religioon, nagu iga teine kultuuriline nähtus, on inimeste poolt välja mõeldud. Minevikus oli iga religiooni aluseks mingi inimene, enamasti mees, kellel oli idee. Inimesed hakkasid teda järgima, sest neile tema idee meeldis. Pärast tema surma kirjutasid teised tema kohta midagi üles, öeldes, et ta polegi surnud ja läks taevasse või mida iganes.

2500 aastat hiljem arvatakse budismi või 5000 aastat hiljem hinduismi kohta, et tegu on traditsioonilise religiooniga ning see on mingis mõttes tõsine ja tähtis. Aga meie, teadlased, ütleme, et see oli lihtsalt kellegi idee, mis teistele meeldis.

Angloameerika kultuuris kutsutakse new age liikumist ka sõnaühendiga SBNR ehk spiritual but not religious [spirituaalne, aga mitte religioosne]. Need inimesed ütlevad, et nad pole veendunud ateistid või materialistid ning hoolivad väärtustest; mõtlevad, et universumis valitsevad kõrgemad jõud, aga nad ei pea midagi tegema, et neid jõudusid järgida.

See on protest tähendusetu ateistliku ja materialistliku elu vastu. Inimesed, kes ütlevad, et nad on spirituaalsed, aga mitte religioossed, tahavad tegelikult öelda seda, et nad on eetilised, näevad asju sügavamalt ning ei ole huvitatud ainult kolme auto ostmisest.

Ning sinna hulka ka väike annus müstikat.

Nojah, näiteks ei taha inimesed lihtsalt enda tuba ümber tõsta, vaid tahavad seda teha feng shui põhimõtete järgi. Inimesed ehitavad oma vannitubasid ümber, sest feng shui ütleb, et sinu WC-pott on vales kohas ja tal on vale energia.

Ja seda kiputakse uskuma.

Ma ei tea. Minu arvates tahetakse lihtsalt remonti teha ja on lihtne öelda, et sa teed seda mõnel müstilisel põhjusel. Tähenduse otsimist ma täiesti ka mõistan. Mõni inimene leiab seda peres või lastes, mõni leiab religioonis või poliitikas.

Ent kui tulla kristallide juurde, siis neidki ümbritseb palju skandaale. Neid kaevandatakse väga ohtlikes tingimustes väga vaeste tööliste poolt, kes kannatavad, saavad kopsuhaiguseid ja nad ei näe kasumist midagi.

Võiks arendada vandenõuteooriat, et keegi sai endale hulga kristalle ja tekitas kogu selle menu kunstlikult.

Võib nii olla. Paljud aga ei tea, et olid ka inimesed, kes 80ndatel kristalle kogusid. See on lihtsalt üha levinumaks muutunud. Nüüd on internet, mis teooriaid ja kristalle levitab. Tean inimest, kellel on artriit ja kes ütleb, et ta kannab kivi kaasas, kuna see pidi artriiti leevendama. Ma mõtlen omaette, et no kas tõesti?

Hiljuti üllatas mind üks asi, mida kuulsin esmalt venelastelt ja siis ka grusiinidelt. Nimelt ei uskuvat nende õigeusu kirikute vaimulikud tegelikult seda, mida räägivad. Silmadest olla näha, et nad on korrumpeerunud.

Kuidas seda silmadest näeb?

Nii kohalikud rääkisid. Ning et keegi ei kahtlegi selles, nii on ja kõik teavad seda. Koguvad palju annetusi ja ostavad selle eest autosid.

Taanis on meedias olnud arutelusid, kus paljud luteri vaimulikud tunnistavad avalikult, et nad on ateistid. Samas on nad ikka pastorid. Ma arvan, et Skandinaavias on küllaltki palju pastoreid, kes ei usugi jumalat. Aga nad ei tee seda raha pärast, nad on head vaimulikud. Aitavad kogukonda nagu terapeudid või sotsiaaltöötajad.

Üle kümne aasta tagasi oli Taanis üks pastor, keda taheti töölt lahti lasta, kuna ta ei uskunud jumalasse. Kogudus ütles, et nemad ka ei usu, aga ta meeldib neile: „Me ei taha, et te meie ateistist pastori lahti laseksite.”

Kas te näete sellist suundumust maailmas, et mõned ühiskonnad jätavad religiooni ja müstilised ideed täitsa kõrvale?

Mitte täiesti ning mu järgmised sõnad muudavad tõsised usklikud väga pahaseks. Religioon on nagu tarbekaup. Minevikus oli monopol ja üks religioon. Kõik ostsid samu maisihelbeid, sest teisi polnud.

Nüüd on aga deregulatsioon ja palju-palju erinevaid maisihelbeid. Osa inimesi ütleb ikka, et nemad on veel vanade maisihelvestega rahul ning märgivad end mõnel küsitlusel kristlaseks. Siis on teine hulk inimesi, kellele ei meeldi maisihelbed ja nad söövad hoopis putru. Siis on hulk inimesi, kes pole üldse usklikud ja ütlevad, et nemad ei söögi põllusaadusi, nemad praevad muna.

Seetõttu, ma arvan, et religioon või spirituaalsus ei kao. Kui ka kümnendik populatsioonist seda tahab, saab keegi nendest ikka kasumit lõigata.

Aga kui rääkida kristlusest, kas see ei haju vaikselt?

Sa suunad mind rääkima ühel trikiga teemal. Nimelt on USA-s paranoiline arvamus, mille järgi kristlust ohustatakse. Neil on palju erinevaid argumente. Geid, juudid, sekularistid ja vabamüürlased tahavad kristlust hävitada, kuna nad on jumalata nagu kommunistid ja ateistid.

Seevastu moslemid, pruunid inimesed, on kurjad ning nende prohvet Muhamed oli lapsevägistaja. Nemad tulevad ja saavad 20 last, samas kui ka kenadel kristlikel peredel on ainult üks-kaks last. USA-s on küllaltki tõsine liikumine Quiverfull, kelle järgijad on fundamentalistidest protestandid, kellel on alati 10-12 last, kuna nad püüavad moslemitest üle olla.

Muidu uurite uusi religioone, kirjutate neist raamatuid. Millega tegu?

Sellised religioonid hakkasid peamiselt tekkima 1950ndate lõpus Ameerika Ühendriikides. Põhjus ei ole mitte ainult privileegides, mis vanadel kirikutel on, aga lisaks usuvad säärase religioosse underground’i liikmed, et religioonidel pole usutavaid narratiive. Nad viitavad paljude kristlike kirikute puhul väärtustele, mis ei ole enam aktuaalsed.

Muidugi on ka liberaalseid ja avatud mõtlemisega kristlaseid. Kuid USA-s, kus palju selliseid liikumisi alguse sai, on väga tugev ekstreemselt konservatiivsete kristlaste osakaal. Neil on väga vanamoodne lähenemine sugude läbikäimisele ja perekonnale ning nad on poliitiliselt konservatiivsed ning üldjuhul ei hooli asjadest, mis noorte inimeste arvates tähtsad on, näiteks keskkond. Või idee, et LGBT-inimesed on sama normaalsed või loomulikud kui heteroseksuaalsed inimesed ja neid ei ole põhjust millegi eest diskrimineerida.

Mis sorti uusi usklikke maailmas siis ringi liigub?

Üle maailma on palju inimesi, kellega ma koos töötan, kes tegelevad gruppidega nagu otherkin ja teriantroobid [loomade ja inimeste ristandid]. Need on inimesed, kellel on spirituaalsed kogemused. See pole religioon, see on väga mitteformaalne, väga isiklik, aga nad usuvad enamasti, et osa neist ei ole inimene.

Ning nemad ei tee ka nalja.

Jaa ning samas pole nad ka hullud. Esimesed otherkin’i pioneerid tekkisid 60ndatel ning nad olid täiesti veendunud, et nad on haldjad. Kaks neist, Zardoa Love ja Martha C. Love on endiselt elus, kuigi nad on nüüd päris vanad.

Otherkin’ide ja teriantroopide vahel tehakse vahet selle järgi, et otherkin’id on osaliselt miski, mida pole tegelikult olemas – haldjad, inglid, draakonid, koletised. Teriantroopid ütlevad, et mul on hundihing või et ma olen kotkas. Skandinaavia riikides on neid palju.

Kõlab midagi paganate laadset.

See ei ole paganlus, sest paganlus on palju rohkem organiseeritud. Otherkin’id ja teriantroobid ei taha ühegi grupiga liituda. Nad tahavad lihtsalt oma spirituaalseid kogemusi arutada inimestega, kellel on samasuguseid kogemusi ja nad tahavad, et neid ei diskrimineeritaks selle eest, et neil on hundi identiteet või et nad on inglid.

Kas nad nõuavad riigilt midagi?

Neil pole piisavalt võimu. Nad on pigem selle valdkonna ühes erandlikumas otsas.

USA-s on riigilt millegi nõudmine muidugi lihtsam. Sina ja mina võiksime lõunat süües religiooni välja mõelda, jalutada ametiasutusse pea igas osariigis ning öelda, et mul on idee. Meie religioonil on praegu küll vaid kaks liiget, aga me tahaksime selle registreerida. Mina elan küll Austraalias ja meil on seal religioonist palju rangem ettekujutus.

Kõrvalised inimesed arvavad vahel, et need väikesed religioonid saavad USA-s mingeid maksusoodustusi. Tegelikult pole see nii, kuna maksusoodustustest on kasu vaid siis, kui sul on hulganisti liikmeid ja vara. Kui su religioonil on kümme liiget ja te elate kõik ühes majas, siis ei säästa te midagi.

Need religioonid, kes ennast Ühendriikides registreerivad, ei taha soodustusi, vaid et neid tunnustataks. Oleme käinud mõne osariigi ametiasutuses, maksnud oma lõivu ja meil on see paber, mis meid ametlikuks religiooniks kuulutab.

Palju selliseid religioone on?

Oo, neid on tuhandeid.

Kui suur osa neist asja tõsiselt võtab?

Ma toon paar näidet.

Mienke de Wilde Hollandist on pastafari, lendava spagetikoletise religiooni järgija. Tema huvi on peamiselt juriidiline, sest ta on juuratudeng ja teda huvitab, miks peaks valitsus või kohus saama öelda, mis on päris religioon ja mis ei ole. Ta läks praegu Euroopa inimõiguste kohtusse, et võiks autojuhiloa pildil peas pastasõela kanda.

Kohtus on veel kaks sarnast juhtumit. Üks on lendava spagetikoletise kiriku Poola ja teine Saksa versioon. Nad ei võitle mitte individuaalse õiguse eest, vaid selle eest, et nende kirikut ametlikult tunnustataks.

Pastafarianism ei olnud alguses religioon. See oli kriitika konservatiivsete protestantide suhtes, kes tahtsid koolides õpetada kreatsionismi ja väitsid, et evolutsiooni pole olnud.

Ent inimestele sellised asjad meeldivad, need muutuvad memedeks, on atraktiivsed ning nüüd on pastafarianism 14 aasta vanune. Suur osa inimesi, kes asjaga seotud on, arvavad, et see on tore ning nad on peamiselt ateistid. Nende jaoks on see võimalus kritiseerida kristlikku kirikut.

Eriti Itaalias on ateistlikud pastafarid vägagi vihased. On neid, kes on aktiivsed, aga liikumise tuumikus on inimesed, kes võiksid teha rohkem, olla radikaalsemad, aga praegu on nad lihtsalt vahepeal. Kui neil hakkab igav või nad tahavad näiteks abielluda kellegagi, kelle sõnul on kogu see asi naeruväärne, siis nad võivad ka ära lõpetada.

Ma näen üht võimalust, kuidas sarnane liikumine võiks ka Eestis tekkida. Siinsete usuliste ühenduste nunnadel ja munkadel on riiklik ravikindlustus. Kujutan ette, et tulevad kokku mõned noored, kes samuti tasuta ravikindlustust tahavad ning asutavad oma kiriku.

Huvitav küsimus. Ma tean, et teil tegutsevad paganad. Kas mõni paganlik organisatsioon on püüdnud end ametlikult registreerida ja neid privileege saada?

Ei ole kuulnud, et neil sellist soovi oleks, aga pakun et nende teel oleks mõningaid takistusi.

On veel kaks religiooni, mis on eelmise sarnased. Üks on dudeism, mis põhineb vendade Coenide filmil “The Big Lebowsky”. Selle asutas USA ajakirjanik Oliver Benjamin, kes nüüd elab Tais ja on ka Aasia-teemade korrespondent. Neil on umbes 80 000 liiget, aga küllap vaid 10 000 - 15 000 neist on tõsised. Teised maksavad liikmemaksu, saavad oma sertifikaadi, vahel käivad mõnel üritusel, aga see pole nende jaoks suurem asi.

Teine suur liikumine sai alguse aastal 1998 ja see on Iglesia Maradoniana, mis kummardab Argentiina jalgpallur Diego Maradonat.

Kaks fänni, kes sellele aluse panid, ütlesid, et neil oli pärast jalgpallimatši vestlus: “Kas sa arvad, et see on meie elu ülim väärtus, meie kirg, mille nimel surra?” Ning nad ütlesid teineteisele “jah”. Igatahes teatasid nad kõigile sõpradele, et asutavad selle kiriku. Mõned ütlesid, et see on hea idee, aga mõned ütlesid, et te olete idioodid.

Nüüd on neil kokku vast veerand miljon liiget. Neil on ka püha raamat, Diego Maradona elulugu, ja erilised kirikurituaalid. Kõik rituaalsed kuupäevad põhinevad tema elul – sünnipäev ja muu. Kõik, kes kirikuga liituvad, panevad oma esimese lapse nimeks Diego ja muudavad oma keskmise nime Diegoks. Argentiinas ollakse selle suhtes väga entusiastlikud.

Need kaks tüüpi ütlevad, et kuigi nad pole mõnede meelest tõsised, on nad seda teinud juba üle 20 aasta. See domineerib nende elude üle. See on miski, kuhu nad panevad suurema osa oma energiast. Nad ütlevad: “Kui oleksime kristlased, siis oleksime loomulikult preestrid või mungad, kuna töötame nii palju selle nimel. Miks te siis ei näe, nii nagu defineeritakse mõnda religiooni, et Iglesia Maradoniana on meie peamine mure?”

Kas nende religioonis on kohta ka jumalale või Diego Maradona ongi jumal?

Nad kohtlevad Maradonat pisut nagu Kristust, kuna nad näevad teda kui vaest inimest, kes saavutas säärase edu. Nad on ka korruptsiooni vastu, mis teatavasti on jalgpallis väga levinud. Niisiis on Maradona neile nagu eeskuju, kes vaatamata kõigele on vastu pidanud ning paneb edasi. Ma ei tea küll, mis juhtub, kui ta sureb.

Üks vanemaid on ka 1979. aastal Dallases kolme noormehe poolt asutatud SubGeeniuse kirik. Nad kasutasid pseudonüüme ning kutsusid ennast kui Ivan Stang, Philo Drummond ja Dr. X ning registreerisid oma religiooni ka ametlikult. Paar järgnevat aastat veetsid nad pühakirja kirjutades.

Ülesehituselt on nad klassikaline kolme ringi grupp.

Välimises ringis on hulk tudengeid, kuna Ivan Stang teeb populaarset raadiosaadet “The Hour of Slack”, mida ülikoolide raadiotes mängiti, aga nüüd leiab saate ka internetist. Suur osa liikmetest on noored.

Keskmises grupis on üsna veendunud järgijad nagu performance-kunstnikud ja fännid, kes on antikonsumeristid ja antimaterialistid. Nad ütlevad, et kui sulle meeldib muusika, siis miks kuulad sa muusikat, mida on teinud teised inimesed – õpi pilli mängima ja tee seda ise. Kui sulle meeldib kunst, miks sa ei tee seda siis ise?

Idee, et kunst on andekatele, on nende meelest jama. Igaüks võib kunsti luua ja on parem teha enda kätega pusa ning seda uhkusega kanda, kui osta mingisugune Bangladeshi vabrikutes tehtud riidetükk. Neil on iga-aastased festivalid, kus inimesed kogunevad kokku, bändid teevad muusikat, inimesed näitavad oma kunsti, tehakse koos süüa ja see on pisut hipilik, aga rohkem edgy kui hipid.

Asja tuuma moodustavad kirikumehed ise. Ivan Stein räägib sarnast juttu kui Iglesia Maradoniana tüübid, öeldes, et ta kaotas kiriku tõttu oma esimese naise. Naine arvas, et tegu on mingi totrusega, mis paari aastaga ununeb, aga nüüd on see tema kutsumus juba 40 aastat. Nii nad ka lahutasid. Tema praegune naine on nii pühendunud kui meeski ja nad teevad kõike koos.

Nad on ka libertaarid selle ameerikalikus tähenduses ja nad ei näe mingit põhjust, miks peaks avalik alastus vale olema. Ja nad kasutavad ka palju narkootikume. Teistel liikmetel on olnud pikki ja segaseid kohtuprotsesse, mis on ka meediasse jõudnud. Näiteks üks abielu osapool lahkub ja ta kaevatakse kohtusse, et laste hooldusõigust endale saada, öeldes, et ema on hoor ja narkar, kuigi tegelikult ta suitsetas pisut kanepit ja osales paljalt mõnel kirikurituaalil.

Üldiselt näeb selles pisut mässu, mis on oluline pea iga uue religiooni puhul.

Kas kõik need uued humoorikad religioonid tekivad ainult lääne kultuuris või mujal ka?

Aasias on paar riiki, kus on tohutu hulk uusi religioone. Mitte kõik pole neist naljakad, aga mõned küll. Aga humoorikate religioonidega ongi nii, et neid saab ka päris tõsiselt võtta.

Näiteks Jaapanis on religioon nimega PL Kyōdan ehk golfi religioon, kuna Jaapanis on golfi väga kallis mängida. Religoon õpetab, et kui tuleb uus maailm või maailma lõpp ja inimesed surevad, saavad nad koguaeg golfi mängida. Paljud vaesed mehed ja naised, kes televiisorist golfi vaatavad, mõtlevad, et kas poleks tore kui saaks isegi golfi mängida. Üsna tobe religioon, kuigi huumori mõttes on sel teatud väärtus.

Tehnoloogia ja ufod tekitavad palju uusi religioosseid liikumisi. On ka Aafrika ja Aasia ufo-religoone. Nad ei suuda küll kunagi selgusele jõuda selles, kas tulnukad on head või halvad. On need, kes ütlevad, et tulnukad on kurjad ja kogu maailm on suur vandenõu. Teised ütlevad, et tulnukad on head ja maa on neile nagu laboratoorium. Meie oleme katsejänesed ning nemad kasvatavad ja muudavad meid üha targemateks.

Mul on Edinburghis kolleeg David Robertson, kes kirjutas umbes kolm aastat tagasi raamatu „UFOs, Conspiracy Theories and the New Age”. Ta käis ümber maailma ning kuulas suuri kõnemehi, kes ufodest räägivad. Inglane David Icke, endine spordireporter, õpetab, et maailma juhivad kosmosest pärit kujumuundajatest sisalikud ehk reptiilid.

Ta meelitab korralikult masse ligi.

Tohutuid. Ja inimesed kuulavad tema jutte kaheksa tundi jutti. Minu meelest on see piinamine.

Tema nalja ei tee. Osa kuulajatest võtab asja samuti tõsiselt.

Osa võtab ja osa mitte. Ma arvan, et tal on ehtsad fännid, kellele meeldibki teda kuulata.

Teine huvitav asi on see, et vandenõud ammutavad jõudu paranoiast. Praegu on paljudel maailmas mingisugune paranoia. Eriti usutakse, et juudid ja vabamüürlased või kujumuundajad kontrollivad kogu maailma.

Asi on selles, et see maailm, milles nad üles kasvasid, on kadunud ning kõik näeb välja imelik ja on harjumatu. Eriti tõsi on see töölisklassi valgete piirkondades Inglismaal ja USA-s, kus pole töölisklassi enam eriti vaja. Töö, mida nad tegid, on automatiseeritud. Nad pole piisavalt haritud, või vahest piisavalt nutikad, et teha endale mõni kraad ning liituda nii-öelda teadmusmajandusega, mis on samuti osalt jama ning suur osa neistki töödest on väga ebapüsivad.

Paljud ei näe enda lastele või lastelastele head tulevikku ning see muudab nad paranoilisteks. Ent siis tuleb keegi ja ütleb, et see pole sinu süü. Et maa on lapik ja kurjad inimesed teevad nii ja naa ja siis nad arvavad, et „ahhaa, see ongi valesti ja seetõttu pandigi neljas autotehas kinni”. Mitte, et majandusel läheks kehvasti.