Ühtekokku on Feldmanise kogus toonasest peost 80 värvi- ja 40 mustvalget fotot. Maalehele saadetud kirjale lisas mees neist seitse.

“Võimalik, et piltidel nähtavad noortekooride lauljad laulavad ka praegusel 150 aasta juubelilaulupeol,” sõnab Feldmanis, kes on ema poolt eestlane. Ta on soetanud piletid ka sel nädalal toimuvale laulu- ja tantsupeole, kus saab sündmusi 50 aastase järel võrrelda.

Ühtlasi on tal plaanis mitu kohtumist, et välja selgitada piltidele jäänud isikuid. Tüdrukutega pildil tundis Maalehe arvamustoimetaja ära enda pinginaabri Kiviõli I Keskkoolist.

Üks lugeja kirjutas kohe peale loo avaldamist, et heledate kleitidega neidude puhul on tegu Kohtla-Järve IV 8-klassilise kooli kooriga.

Feldmanis sooviks teada ka seda, mis on tema jäädvustatud puhkpilliorkestri nimi ning kes on selle orkestri juht. Ühtlasi tunneb ta huvi kaamerasse naeratava noore koorilaulja suhtes, kes Mustjala rõivaid kannab.

„Saatsin selle foto Saaremaa etnograafidele ja vastus oli vägagi huvitav. See koorilaulja pole kunagi elanud Mustjalas,” räägib Feldmanis. „Osutus, et Eestis oli loodud tootmisüksus, mis valmistas neid rõivaid koorilauljaile, kelle rahvarõivad olid kaotsi läinud Teises maailmasõjas ja mõlemal nõukogude-aegsel suurküüditamisel.”

1969. aasta üldlaulupeole sõitis Feldmanise mälestuste kohaselt Lätist kolm koori — Läti Ülikooli segakoor Juventus, segakoor Ventspilsist ning üks naiskoor maapiirkonnast. Kuna reporterile hotellikohta ei pakutud, siis leidis mees ulualust kohaliku võõrustaja ning Juventuse lauljate juures.

Praegu koostab alates 1954. aastast tänapäevani portreesid fotografeerinud mees fotoalbumit Läti, aga ka Eesti ja Leedu kultuurilooliselt tähtsate isikutega. Seal plaanib ta lisaks selle artikli juures avaldatud viiele fotole avaldada veel kolm portreed teistelt Eestis toimunud sündmustelt.

Kõiki Feldmanise tehtud fotosid 1969. aasta laulupeost näed SIIT.

Mälestusi
Andrejs Edvíns Feldmanis

1969. aastal tulin Tallinna esimest korda elus. Varem oli lätlaste seas populaarne kaheks päevaks Munamäele sõita. Tallinna tulles polnud mulle öömaja kindlustatud.

Esimene, mis mind üllatas, oli see, et ei kuulnud vene keelt. Vanalinnas olid valdavad rahvarõivad, kõikjal tegid mälestuseks fotosid nii külalised kui ka koorilauljad ise. Mul tekkis mulje, et koorilauljate hulgas oli ka selliseid, kes olid Tallinnas esimest korda.

Ostsin laulupeo peameene, mütsi, millega peas lasin end pildistada koos pidulistega. Minu ja koorilauljate vahel valitses teineteisemõistmine, kui ühispilte tegime. Kunagi ei tekkinud keeldumist.

Suveniiri- ja karastusjoogilettide juures ei vastanud müüjad võõrastes keeltes. Ma lihtsalt näitasin näpuga. Äri on äri.

Olen väga õnnelik, et saan Eesti 150 aasta juubelilaulupeost osa võtta. Tänan Jumalat, kes on otsustanud mind hoida.