Jaaguplasi ja Jaagupi sõpru oli kohale tulnud poolesaja ringis mitmelt poolt üle Eesti. Kohal oli Erna Rüütel Helmest, keda teame Parasmaa küla Männiku talutütrena Hirmus Antsu, Viktor Rumjantsevi ja teiste metsavendade toetaja ja varjajana. Kohal oli Relvastatud Võitluse Liidu staabipunkri kaitselahingut 1949. aastal pealt näinud praegune pärnakas Vello Leppmets ja sama aasta küüditatu Anti Markson Ertsma külast.

Ürituse tehnilist poolt aitasid ette valmistada tublid muinsuskaitsjad Arne Alemaa ja Karl Köster ja kohalik surnuaiavaht. Sündmusele lisas pidulikkust kohal olnud major Margo Sai ja tema kaitseliitlaste ning ühe kodutütre auvalve ja heisatud ning paigaldatud rahvuslipp ning kohaliku muinsuskaitse seltsi ja teiste lipud. Vabadussamba astmestikku kaunistasid lilled, põlev küünal, Põhja-Pärnumaa mälestuskimp ja Petseri maakonna seitsmest laualipust koosnenud rivi. Need kuulusid kinkimisele koostööpartneritele.

Kogu üritust juhatas kohaliku muinsuskaitse seltsi esimees Mati Rosenstein, muusikalist külakosti pakkusid Priit Aimla eestvedamisel Jaagupi pasunamehed. Koolimuuseumi juhataja Tiiu Muhu õpilased esinesid tugeva sõnalise osaga. Jäi kõlama lootus, et Eesti on Eestisse tagasi tulemas!

Jumalasõnaga õnnistas Vabadussammast ja aastapäevaüritust Vigala koguduse õpetaja ja ühtlasi Pärnu-Jaagupi kiriku hooldajaõpetaja Kristiina Jõgi. Põhja-Pärnumaa valla nimel tervitasid ja andsid Vabadussamba taastamistööde juhtidele Mati Rosensteinile ja Aldo Kalsile üle tänukirja Ülle Vapper ja Tarvi Tasane. Kohal oli ja esines Riigikogu liige, Pärnu-Jaagupi kihelkonna juurtega Andres Metsoja. Juubeliüritusel osales meie vanim muinsuskaitsja Elmu Rukki. Üritus sai diktofonile lindistatud ja iga kandi pealt pildistatud.

Mul oli õnn abikaasa ja õega kohal olla 30 aastat tagasi ja seekord ka koos kunagise noorkotka poja Jaagu perega. Ilmselt oli tema aastane poeg Art ja kuuene tütar Marie ürituse noorimad osavõtjad.

Eelmise iga 23 aastat


Juhtisin pidustusest osavõtjate tähelepanu sellele, et elame juubeliterohkel aastal. Möödub sajand Eesti Vabadussõja ohvriterohketest lahingutest, Eesti Asutava Kogu kokkukutsumisest ja eestikeelse Tartu Ülikooli rajamisest! Selliste sündmuste taustal on meil au tähistada kolmekümne aasta möödumist Pärnu-Jaagupi Vabadussamba taasavamisest. See leidis aset pühapäeval, 18. juunil 1989. Võib-olla oli see eelmise sajandi kõige pidulikum kohalik ajaloosündmus üldse. Suur tänu selle eest kihelkonna rahvale, kes selle heaks panustas oma raha ja tööga. Suur tänu Pärnu-Jaagupi muinsuskaitse seltsile, kelle osa oli selles töös määrav. Rõõm tõdeda, et tänase Vabadussamba iga on 30 aastat, eelmisele oli antud 23.

Eesti riigi ja rahva reeturite üks ninamees saatis 2. augustil 1945 maakondade parteisekretäridele korralduse Vabadussammaste hävitamiseks. Selle täideviimine olenes aga kohalike punaste vandaalide võimekusest. Kahjuks olid Jaagupi käsutäitjad esimesed, kes koos Antsla, Kullamaa, Maarja-Magdaleena, Rõngu, Tori ja teiste punastega tulid selle kuriteoga toime juba augustikuul. Aastate jooksul hävitati enam kui sada suure kunstiväärtusega Vabadussammast. Paarkümmend ja rohkem mälestusmärki elasid siiski kas täielikult või osaliselt säilinuna üle nõukogude okupatsiooni. Siit mõtlemisainet käsu ja selle täitmise vahekorrast Pärnu-Jaagupis ja mujal Eestis.

Vabadussammas oli ja on meie ajaloomälu pärl. Teiste rahvaste ja riikide endale allutamisega tegelevad vägivaldsed suurrahvad saavutavad oma eesmärgi just ajaloomälu, rahvuse vaimueliidi ja ühiskonda siduva organisatsioonilise ülesehituse hävitamisega. Kõike öeldut ei mõelnud välja töölised ega talupojad. Seda tegid hästi makstud ja kõrgelt haritud kutselised kurjategijad. Paraku on nii, et Eesti ajaloos on kuriteod ja nende ohvrid, aga süüdlasi pole. Eesti vanasõna ütleb, et igal oinal on oma mihklipäev. Pruuni katku üle toimus Nürnbergi kohtuprotsess. Punase katku teemal samasugusest räägitakse tulemusetult. Keegi ei saa aga meid keelata oma Nürnbergi ise korraldada!

Mille eest nad võitlesid


Küsime, mis oli see, mille eest võitlesid need, kelle kuldselt säravad nimed on Pärnu-Jaagupi Vabadussambal? Kas me oleme täna nende väärilised? Eesti Vabadussõda peeti õiguse eest luua ja ehitada oma riiki. Sellega tuldi toime, aga hiljem oma riigi hoidmise ja kaitsmisega mitte. Tulemuseks oli 1940. aastal iseseisvuse kaotamine. Sellega kaasnes 1941. ja 1949. aasta küüditamine, Teise maailmasõja rinnetel sadade ja sadade meie sõdurite hukkumine, 1944. aasta suurpõgenemine ja kõike seda saatnud pidev vägivald. Tolleaegsete ohvrite nimesid võime lugeda Maarjamäe mälestusmärgilt.

Sellesse kurbade sündmuste ahelasse kuulub 1944. aasta detsembris ja hiljemgi Eesti küljest Ingerimaa kolme valla ja enamuse Petserimaa ebaseaduslik liitmine Venemaa Föderatsiooniga. Huvitav, huvitav! Meie ajakirjandus kuulutab peaaegu iga päev Gruusia ja Ukraina õigust Venemaa poolt okupeeritud alasi tagasi nõuda. Kui aga meie rahvuslikult mõtlev minister piiksatab sama Eesti teemal, langeb ta peavoolumeedia rünnaku alla. Teda süüdistatakse Venemaale territoriaalsete nõudmiste esitamises! Kes aga kellele nõudmisi esitab, selleni arvustajate mõistus ei küüni.

Ajaloo suur ime juhtus 1991. aastal. Me elasime uuel ärkamisajal priiuse ootel aastaid, aga seda vabadust ei paistnud kusagilt. Vastupidi, 19. augustil 1991 hakati ajaratast hoopis tagasi keerama. Õnneks see nurjus. Me eraldusime impeeriumist ja taastasime järgmisel päeval oma iseseisvuse õigusliku järjepidevuse alusel. See tähendas kõigi riiklike tunnuste ennistamist, aga ühega neist ei saanud me hakkama. Jutt on riigipiirist. Kuigi EV Ülemnõukogu tühistas juba 12. septembril 1991 kõik Eesti NSV Ülemnõukogu õigusaktid piiriküsimuses, ei järgnenud sellele oodatud tulemusi. Meil puudus läbirääkimistel Venemaaga võimekus ja tahe Eesti huve kaitsta. Eesmärk oli niinimetatud uus piirileping iga hinna eest sõlmida. Arvati, et seda nõuab liikmelisuse saavutamine NATO ja Euroopa Liiduga. Hiljem siiski selgus, et selleks pole sugugi vaja Eesti riigile kahjulikku ja loovutuslikku uut piirilepingut. Meid võeti ilma selleta 1. mail 2004 mõlemasse ühendusse.

Eesti idaalade vabastamisel ja kaitsmisel langes Narva ja Petseri rindel üle kümne pärnu-jaaguplase. Tänusõnad kunagisele koolipoisile Marten Varesele, kodu-uurijatele Elmu Rukkile ja Sergei Seelandile. Nad on põhjalikult uurinud Vabadussõjas langenud jaaguplaste saatusi. Teemat ilmestasid Vabadussamba künkal Petseri maakonna ja Ingerimaa lipud ning maakaardid. Kõnealuse kahe maa-ala suurus, mille eest meie sõdurid verd valasid, võrdub Saaremaa omaga. Need on tänaseni Venemaa Föderatsiooni poolt okupeeritud ja annekteeritud.

Millegipärast leidub meie poliitikute hulgas neid, kes on valmis niinimetatud uue piirilepinguga ummisjalu Eesti Vabariigi seaduslikke alasid Venemaale loovutama. Kuidas lugejad suhtuksid sellesse, kui riigikogulastele tuleks pähe näiteks nende piiriäärne kodumaakond või osa sellest naaberriigile kinkida? Samas seisus on petserimaalased ja Eesti ingerimaalased, aga neist hoolivad vähesed! Meie oleme NATO poolt kaitstud ja Euroopa Liidu majandusruumis, aga nemad naaberriigi stalinistliku ainuvalitseja võimu all!

Jaaguplased austavad oma Vabadussammast. See asub kalmistu esindusliku haljasala valgustatud kõrgendikul. Jüripäeval pani Põhja-Pärnumaa vald samba astmestikule väärika pärja, mille lindil ilutses jaaguplasest Asutava Kogu liikme Hugo Bernhard Kiksoni nimi. Rahvuslikel ja kiriklikel pühadel on sammas küünlasäras ja lilledega kaunistatud. Põlvkondade järjepidevust hoiavad neil üritustel Jaagupi koolinoored. Suur tänu kõigile Jaagupi ajaloomälu hoidjatele!