Tagantjärele võib nentida, et suur viga tehti 1995. aastal, kui erastamisagentuur otsustas riigivarade hulka arvatud Tori näidissovhoosi ikkagi erastamisele kuuluvate ettevõtete hulka arvata ning pärast pikki arutelusid müüdigi Tori hobusekasvandus 1997. aastal erakätesse.

Segased ajad vajuvad ajalukku


Kui Eesti taasiseseisvumise alguses oli kasvanduse ja Tori hobusetõu saatus üsna lahtine, siis pärast erastamist muutus see veel hägusamaks. Sisuliselt oli kohe alguses märke sellest, et eraomanik ei saa hakkama kasvanduse hoonetekompleksi ja rendile saadud maade haldamisega, veel vähem aga hobusekasvatuse ja tõuaretusega ning need märgid viisid riigi rendimaade haldaja juba 2001. aastal pankrotti. Küll aga jäi tegutsema selle tütarfirma, kellele oli vahepeal üle antud hobusekasvatuse ja -aretusega seonduvad tegevused.

Kuni 2007. aastani püüti veel päästa, mis päästa annab, aga näha oli, et hobusekasvanduse rentnik ei suuda seda normaalselt majandada ega tagada Tori hobuse genofondi säilimist. Tekkisid võlgnevused ning neli aastat hiljem ei laekunud riigile rendi- ja maamaksu näol enam sentigi. Toonane põllumajandusministeerium andis rentniku kohustuste täitmatajätmise pärast kohtusse, kolm aastat väldanud kohtuprotsess päädis rendilepingu lõpetamisega ning hobusekasvanduse vara üleminekuga riigi haldusesse.

Enne veel, kui varad riigile täielikult üle anti, toimus aga 2016. aastal Tori hobusekasvanduses tulekahju – maha põles kuues tallihoone, püsti jäid vaid ajaloolised maakiviseinad. Saatuslik tulekahju toimus aastal, mil hobuste aretamise algusest Toril möödus 160 aastat. Siis oli olukord juba enam kui tõsine, Tori hobusekasvandus kippus kõigi silme all põrmu varisema. Oluline märk sellest, peale põlenud ja lagunenud hoonete, oli asjaolu, et juba aastaid ei olnud Toril ilmavalgust näinud ainuski Tori hobuse varss.

Merli Sild märgib, et Tori hobusega on tänu tema rahulikule loomule hea ratsutamise algtõdesid omandada.
Tanel Meos

Siis haaras riik otsustavalt juhtimise ohjad – 15. detsembril 2016 andis maaeluministeerium Tori hobusekasvanduse haldamise üle põllumajandusmuuseumile ning 2017. aasta 28. augustil asutati maaeluministeeriumi haldusalasse sihtasutus Eesti Maaelumuuseumid, mille alla liideti C. R. Jakobsoni talumuuseumi, Eesti põllumajandusmuuseumi ning Tori hobusekasvanduse tegevus ja varad.

Nii on see alates 2018. aasta algusest ning loodetavasti tähistab see aeg ka hobusekasvatuse ja tõuaretuse omamoodi taassündi Toril, sest juba eelmisel aastal sündis sealsetes tallides seitse Tori tõugu ja kaks Eesti tõugu varssa. Tänavu on ilmale tulnud seitse ja oodatakse veel kaht ning ka järgmiseks aastaks planeeritakse järelkasvuks umbes sama palju, aga vähemalt kuus varssa.

Selline on lühidalt 1856. aastal alguse saanud Tori hobusetõu ja Tori hobusekasvanduse lähiajalugu. Muide, tänavu ehitati taas üles kolme aasta eest tuleroaks langenud tallihoone. Selleks ning hobusekasvanduse väljaarendamiseks, majandamiseks ja töötajate töötasudeks eraldas valitsus tunamullu reservfondist 1,9 miljonit eurot.

Nii sellest aga ka kogu Tori hobusekasvanduse nüüd juba 163 aasta pikkusest ajaloost saab huviline lugeda 2017. aastal välja antud raamatust „Tori hobusekasvandus 160”.

Tegevust nii suurtele kui ka väikestele


Raamatu koostajaks on sihtasutuse Eesti Maaelumuuseumid juhatuse liige Merli Sild, kes ütleb, et maaeluministeeriumi sihtasutuse hoole alla minekuga on saanud Tori hobusekasvandus uue hingamise ning loodab, et nõnda on selle ajalooline kultuuripärand nii füüsilises kui ka vaimses mõttes parimal võimalikul moel kaitstud ja hoitud. Kuna tegemist on maaelu valdkonna muuseume koondava sihtasutusega, siis on ka Tori hobusekasvandusel nüüdsest kindel roll selle pärandi tutvustamisel muuseumina, mille väravad on kõikidele huvilistele avatud.

„Meil on niisiis kaks põhilist funktsiooni – Tori hobuse põhikarja jälgimine, selle väärtuse hoidmine ja tõuaretus ning Eesti tõuhobuste kasvatuse ja aretuse ajaloo ning tänapäeva olukorra tutvustamine,” selgitab Merli Sild. „Praegu on meil enda hobuseid 27, mullu sündis 9 varssa ning tänavu ootame teist samapalju. Aretuskomisjon tegeleb hobuste põlvnemise jälgimise, paaritamiseks sugutäkkude valimise ja muu taolisega. Meil on olemas tõupuhtad perekonnad ja kindlasti kantakse hästi hoolt, et neil järglasi tuleks.”

Veel on Toris ka rendilatrid, kus hobuseomanikud saavad oma loomi hoida. Kõigi eest hoolitsetakse ühtmoodi, eraomanduses olevate hobuste puhul arvestatakse muidugi ka omanike erisoovide ja konkreetsel hobusel esineda võivate erivajadustega. Kohapeal saab hobuseid ka sihipäraselt kasutada – hobusekasvandusel on oma maneež, ratsutamisväljakud ja vankrisõidurajad. Veel toimuvad regulaarsed treeningud professionaalse treeneri juhendamisel – kes käib harjutamas oma hobusega, kes kasvanduse hobusega. Vaheldumisi ratsutamise algtõdede omandamise ja treeningutega korraldatakse ka võistlusi ning tõuaretuse seisukohalt möödapääsmatuid noorhobuste hindamisi ja jõudluskatseid.

Tori hobune varsaga, taamal kuues tall, mis 2016. aastal maha põles ja tänavu taas üles ehitati.
Tanel Meos

Teist aastat on koos Tori põhikooliga sisse seatud ja kooli õppetöö hulka juurutatud ratsutamistunnid õppeprogrammi „Saa tuttavaks – Tori hobune” raames.

„Alustasime eelmisel aastal viienda klassiga ning nüüdseks osalevad programmis neljas, viies ja kuues klass, esialgu kolme aasta jooksul,” kirjeldab Sild. „Lapsed on siin praegu kaks korda 45 minutit ehk liittunni ühe korra nädalas. Alustatakse A-st ja O-st, lastele tutvustatakse hobuse kehaehitust ja tõu eripärasid. Lapsed õpivad hobuseid ja nende bokse hooldama, sest ka see on osa hobusekasvataja ja -omaniku tööst. Kõige juurde kuuluvad muidugi ka ratsutamistunnid. Kusjuures, nii tuleb ka peagi ilmsiks, milline laps on hobustest süviti huvitatud, milline jääb nende juurde ja milline loobub. Eelmise aasta klassi poisid rääkisidki, et neid huvitab ratsutamisest hoopis rohkem hobuse vankri ette rakendamine ja vankrisõit. Eks siis treener arvestas nende soovidega ja nii tegeleti rohkem rakenditega.”

Koolitunnid hobuste juures on osutunud väga populaarseks – huvi on tundnud juba ka Tootsi kool – ning seega on hobusekasvandus Merli Silla kinnitusel valmis seda tegevusala laiendama ning ka teiste koolide lapsi vastu võtma. Kuna tegemist on huvihariduse jagamisega, siis aitavad ettevõtmist rahastada haridus- ja teadusministeerium ning Tori vald.

Tõuomadused tähelepanu all


Hobusetõu aretus on peen kunst, segu teadusest ja traditsioonide järgimisest. Tüüpiline Tori hobune on juba ajast aega tuntud kui rahuliku ja sõbraliku iseloomuga, aga samas suursugune hobune, kes sobib hästi näiteks algajale ratsutajale esimeseks proovimiseks.

Sündinud varsad läbivad põhjaliku hindamise – järglaste seas tehakse teatud selektsioon ja väga heade tõuomadustega loomad, näiteks tõutäkud, püütakse jätta oma talli. Kel nii häid tõuomadusi ei ole, lähevad müügiks. Kuna pikki aastaid ei tulnud Tori hobusekasvandusest järglasi, on nüüd õnnistatud kasvandust täkkvarssadega.

„Tori hobune on kogu aeg hinnatud olnud, viimastel aastakümnetel on aga puhtalt majanduslikult sellise veo- ja tööhobuse praktiline otstarve väiksemaks jäänud ning rohkem soovitakse soetada ratsahobuseid. Tori hobune on ju heas mõttes vana ja hea tööhobune, milliseks ta omal ajal aretatigi,” räägib Sild. „Nüüd vaadatakse, et hobusel oleks ikka ka kergust ja nõtkust. Eks sinna suunas areneb ka Tori hobune.”

Tori talli ja naabruses asuva Pärivere talli hobused käivad iseäranis suveajal mööda Eestit väljasõitudel – väliüritustel pakutakse rahvale ratsa- või kalessisõidu võimalust. Eesti põllumajandusmuuseumis Ülenurmel on aga olemas kõigi kolme Eestis aretatud hobusetõu esindajad – Tori hobune, Eesti raskeveohobune ja Eesti hobune ning Kurgjal on Eesti tõugu hobused.

Tori hobusekasvanduse töötaja Tuuli Rätsep lisas, et ratsasport on kogu Euroopas muutunud väga populaarseks ja sellepärast ei ole ka muret noorhobustele uute omanike leidmisega. Kaugeim koht on Austraalia, kuhu on Toris sündinud hobune müüdud. Selle hobuse ostis üks Eesti juurtega farmer.

Pärast varsa ilmaletulekut läheb üsna pea lahti tema väljaõpetamine. Tuuli Rätsep tunnistab, et vahepeal jäi paljude hobuste väljaõpetamine soiku ja enam ei annagi neid päris heal tasemel välja koolitada, aga nüüd sündinud varssadele püüatakse anda hea väljaõppe. Üks esimesi õppetunde on päitsete kandmine, seejärel tuleb juba oskus rautamiseks jalga tõsta, siis ratsmete kandmise oskus ja seejärel ratsaniku juhistele kuuletumine, teisi jälle harjutatakse vankri ees käima.

Nüüd, seoses muuseumi staatusesse astumisega, suureneb Tori hobusekasvanduse roll ka tõuhobuste aretamise ajaloo kui Eesti kultuuripärandi olulise osa tutvustamisel. Kõige selle arendamiseks on kirja pandud Tori hobusekasvanduse tulevikuvisioon ja moodused eesmärkide saavutamiseks. Taas on algamas ka renoveerimistööd.

Külastaja saab näha kasvanduse igapäevaelu ja ajaloolist tallikompleksi ning koostöös vallaga loodetakse avada muuseum ja iseäranis suveajal korraldatakse üritusi. Nii toimub 14. juulil Toril suvefestival „Tori ööd ja päevad”, kus muu hulgas leiavad aset Eesti hobusetõugude näitus ja võistlused, kaasa lüüakse ka 21. juulil üle-eestilisel avatud talude päeval. 20. augustil toimuvad Tori hobusekasvanduses koostöös Eesti Hobusekasvatajate Seltsiga traditsioonilised noorhobuste üleriigilised jõudluskatsed.

Hobuseid jääb üha vähemaks


Aastakümneid Tori hobuse kasvatamise ja aretamisega tegelenud ning Eesti Hobusekasvatajate Seltsi Tori hobuse tõukomisjoni juhataja Andres Kallaste märgib, et hobusekasvatuses, nagu tegelikult igal elualal, on peamine edu saavutamise eeldus järjepidevuse hoidmine.

Andres Kallastel on Tori vallas Päriveres oma tõuhobusekasvandus, kus on ringi kappamas 40 Tori tõugu hobust.

Ta leiab, et praegune tegevusvorm on Tori hobusekasvandusele võimalikest parim. Kallaste peab oluliseks, et riigi ja riikliku kasvanduse ning erahobusekasvatajate ühenduste vahel toimuks koostöös, milles riigil on tõuaretuse koordineeriv roll. Ainult nii on võimalik täita ühist eesmärki – ühest küljest säilitada Eesti hobusetõud koos nende unikaalsete omadustega ja aretustööga seonduv kultuuripärand, teisalt tegeleda teaduslikult põhjendatud aretustööga, mis peab käima ühte jalga kaasaja tingimustega. Ideaalilähedaselt toimus see Toris 1918.–1940. aastal, mil Eestimaal oli ühtekokku 200 000 hobust, kuid neist ikka ei jätkunud. Aastat 30 tagasi oli meil 20 000–30 000 hobust, neist ehk 75% oli Tori tõugu. Praegu on Eestis veel tuhatkond Tori tõugu hobust ning aastas sünnib kokku poolsada varssa. Ettevõtteid, mille põhitegevus on hobusekasvatus, leidub ehk paarkümmend. Enamikul hobusepidajatel on Tori hobuseid vaid paar-kolm ja põhiliselt seostub hobuste pidamine turismi ja teenuste osutamisega.

„Me ei saa tahta tagasi näiteks 1960. aastate Tori hobust, kui temast oli sotsialistliku plaanimajanduse tingimustest aretatud tõeline raskehobune. Kui me seda soovime, peame looma sellisele hobusele eluks ja tööks ka tolleaegsed tingimused, aga neid ju enam niikuinii ei ole, sest ajad on muutunud,” arutleb Kallaste. „Aretustegevus peab tuginema teaduslikele järeldustele, mitte emotsioonidele, ja see peab toimuma vastavalt ühiskonna sotsiaal-majanduslikele nõudmistele. Teatud mõttes liigub ka Tori hobuse tõu areng tagasi Eesti esimese vabariigi aegadesse – Tori tõug muutub selliseks nagu ta esialgu aretati.”

Tori hobuses elab eestlase visa hing


Tori hobusetõug sai riiklikult ametliku kinnituse 1925. aastal. Kahesuunalise aretuse eesmärk oli saada Eesti talupojale universaalne hobune, kes suudab põllul atra ja külateel koormat vedada, aga kellega kõlbab ka vedruvankri ette rakendatuna laadale või kirikusse sõita. Igale hobuseomanikule jäi siis võimalus oma suksut just vastavalt majapidamise vajadusele treenida ja arendada hobuses välja just vajalikke oskusi. Nõukogude ajal, kui põllutööriistad muutusid järjest kogukamaks ja töö intensiivsemaks, suundus aretus sellele, et tarvis oli saada suure kondiga ja raske jalaga hobust, kes seda kõike vedada suudaks.

Nii on kogu Eesti hobusekasvatus, sealhulgas Tori kasvandus, näinud 160 aasta jooksul väga eripalgelisi aegu. Kuni selleni välja, kui 1970. aastate alguses toonaste partorgide ja komissaride arvates ei olnud hobune enam rahvamajanduses vajalik ning Eestistki ühe päevaga 500 looma Itaaliasse lihahobuseks müüdi. 1980. aastatel hakati külma sõja tingimustes ühes Nõukogude Liidu salajases instituudis katsetama, kuidas mõjub hobustele radioaktiivne kiirgus. Ilmselt loodeti võimaliku tuumasõja puhul siis taas rohkem loomadele kui tehnikale.

„Meie hobusetõugudes elab ju eestlase hing. Kõik, mis on iseloomulik Tori hobusele on omane ka eestlasele,” leiab Kallaste. „See on mitmekesisus. Kõigega tuleb hakkama saada ning nutikas ja otsustav olla, sest muidu ei vea välja. Eestlane on seda ajaloo jooksul tõestanud ja nii ka Tori hobune – ta ei tohi olla tige, vaid ta peab olema tasakaalukas. Kuigi on raske, peab temas püsima tugev töötahe.”

Andres Kallaste ütleb, et vähemalt Eestis ei ole hobusel tänapäeval otseselt majanduslikku funktsiooni, iseäranis oma kunagises võtmes, ning seega võetakse hobune maamajapidamisse eelkõige pererahvale emotsionaalseks toeks, et pererahval ja lastel säiliks side maaeluga ning et maale tahetaks jääda ja seal elu edendada.

"Tori hobusel on inimeste maale kinnistamisel täita väga tähtis ülesanne," usub Kallaste.

Arvatavasti on hobune elanud meie mail sama kaua kui inimene. Ajaloolased on küll mõneti eri meelt, aga üldise arvamuse kohaselt segunes siinne põhja metshobune Aasia maadelt siia rännanud inimestega kaasa tulnud koduhobusega ning nii saigi pandud alus Eesti hobusele.

18. sajandi esimesel poolel nimetati Eesti hobust klepperiks ning teda peeti üheks parimaks hobusetõuks Venemaal.

Eestlased aretasid Tori hobuse looduse kujundatud aborigeensest hobusest.

Eestist on alguse saanud kolm hobusetõugu – aborigeense päritoluga Eesti hobune, aretatud Eesti raskeveohobune ja Tori hobune.

Eesti hobust on aretatud peamiselt puhasaretuse teel. Hobuse veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi 1921.–1938. aastal Eestisse 13 Soome täkku.

Eesti hobune on suhteliselt madalajalgne, pika kere ning kuiva ja tugeva kehaehitusega kerge hobune.

Eesti hobuse iseloom on elav, aga rahulik, elurõõmus ja asjalik ning temperament energiline.

Aborigeense tunnusena on Eesti hobuse seljal ja laudjal tume vööt.

Eesti hobustel on suhteliselt suur veojõud ja nad on kiired. Nad on siinsete söötmis-ja pidamistingimustega hästi kohanenud ning paistavad silma vähenõudlikkuse, hea söödakasutuse ja vastupidavuse poolest.

Tänapäeval on Eesti hobune universaalne väikehobune, keda saab kasutada laste ratsahobusena ning pere- ja turismihobusena.

Praegu on Eesti hobune ÜRO FAO rahvusvahelises ohustatud tõugude nimistus.

Eraldi tõuna tunnistati Tori hobust ametlikult 1925. aastal.

Tori hobusetõu aretamisel on suured teened Mihkel Ilmjärvel, kes töötas 1926.–1947. aastal Tori hobusekasvanduse juhatajana.

Praegu arvatakse Eestis olevat umbes 1100 Tori tõugu hobust.

Allikad: Eesti Hobusekasvatajate Selts, „Tori hobusekasvandus 160”