Teie vanaisa kirjutas laule, mis läksid rahvale väga hinge. Huvitav, kas ta tegi rahvustundele rõhudes seda teadlikult või lihtsalt kukkus välja nii vägev asi?
Pille Ernesaks: Ta oli lüürik, romantik. Gustavi ema arvas, et Gustav peaks midagi praktilist õppima, autojuhiks õppima, aga läks hoopis koorijuhiks. Isa ostis koju harmooniumi, et juhatada lapsi õigetele hingelistele radadele.
Olen igasugu “põnevaid” asju (vanaisa kohta internetikommentaariumidest) lugenud, et mis see kommunist ja… Ühes kohas oli isegi küüditajaks teda kutsutud ja mida kõike. Siis ma mõtlen, et küll on tore, et sel ajal, kui tema elas, ei olnud tal sellist võimalust lugeda niisuguseid asju. Ma arvan, et talle oleks see küll väga haiget teinud, sest ta oli tegelikult õrnakene.
Kas sellist eesti rahva pärast muretsemist ka oli või ta ikkagi elas oma elu ja tegi oma tööd nii hästi kui oskas?