Lendorava seireks on sobivaim aeg teatavasti kevadel märtsist kuni mai esimese pooleni. Seda põhjusel, et seire käigus tuvastatakse lendorava esinemist pabulate olemasolu põhjal. Lendorava talvises ja varakevadises menüüs moodustavad märkimisväärse osa mitmesuguste puude õiepungad, mistõttu poetab lendorav maapinnale kollakaid (õietolmu tõttu) pabulaid. Talvel need pabulad ei lagune vaid kuhjuvad pesapuude jalamile. Sestap on kevadel lumesulamise ja taimede tärkamise vahelisel ajal üsna hõlbus pruunil või hallil taustal kollakaid riisiterasid meenutavaid pabulaid märgata.

Kevade edenedes hakkab lopsakust koguv taimestik pabulaid varjama, märkamist muudavad keerulisemaks peaaegu samasugust värvi pungasoomused, mis maapinnale varisevad, ning loomulikult hakkavad pabulad ka lagunema, sest kujutavad need ju suurepärast ninaesist paljudele väiksematele olestele. Lagunemisele aitavad kaasa tugevamad ja kestvamad vihmahood, mis uhuvad pabulad laiali ning leotavad need ühtlaseks pudruks. Oluline on seegi, et vananedes muutuvad lendorava pabulad pruunikamaks ja ei paista enam lehekõdu või puutüve taustal nii hästi silma.

Seetõttu muutubki niigi rutiinne ja nüristav pabulaotsing mai teises pooles üpris ebaefektiivseks tegevuseks, mistap on lendorava kaitsetegevustega otstarbekam arvutisse kolida. RMK poole pealt vaadatuna on see viimasel paaril aastal tähendanud lendorava levikuvõrgustiku maastikulise paiknemise kohendamist uute levikuandmete valguses. Ja paistab, et ses osas tuleb tänavu tublisti tööd, sest Keskkonnaagentuuri kureeritava riikliku seire tulemused lubavad tulla põnevad: on väga suur võimalus, et saame üle 10 aasta tõdeda, et lendorava kaitse tegevuskavas seatud lähieesmärk – 60 asustatud elupaika jooksva aasta kohta – saab tänavu täidetud!

Mai lõpuks on junnid muutunud kakapruuniks ega paista enam sugugi silma. Sellel pildil on siiski peotäis lendoravapabulaid olemas.
Foto: RMK loodusblogi

See on seda toredam uudis, kui arvestada, et lendorava asurkonna kahanemise ajalisele dünaamikale tuginev statistiline mudel (vt viidet esimeses lõigus) ennustas lendorav kadumist Eestist järgmiseks aastaks. Ent eks nende ajaliste trendide pikendamine tulevikku statistiliste mudelite abil ongi üks paras nõiakunst, mis põhineb eeldusel, et andmestikus täheldatavad suundumused on ajas püsivad. Sageli aga ei ole see nii, mida kinnitab ka lendorava soovimatus aastal 2020 Eestis välja surra.

Aegridade statistilise analüüsi kõrval on hoopis tähtsam aru saada neist tegureist, mis võivad lendorava edu taga olla. Keskkonnaagentuuri ja Keskkonnaameti spetsialist, Eesti lendorava asurkonna kaitse vundament ja tugisammas Uudo Timm on omavahelistes vestlustes maininud kolme-nelja võimalikku põhjust:

1. Ilmselt on 2018 olnud lendorava jaoks keskmisest parem sigimisaasta (ellujäänud järglaste arv emaslooma kohta on olnud tavapärasest suurem);

2. Hea sigimisaasta võib olla tingitud metsnugise arvukuse kahanemisest Alutagusel;

3. 1990-2000 aastate lankidel on puistu saavutanud lendorava levimise jaoks sobiva kõrguse;

4. Käesoleva aasta kuiv kevad aitas kaasa pabulate säilimisele, mis soodustas lendorava elupaikade leidmist.

Nugise arvukust olen ise jälginud viimasel kolmel talvel Tudusoo ja Sirtsi ümbruses, kus levib ka lendorav. Tõepoolest, nagu alljärgnevalt graafikult näha, siis oli loendusrajaga ristuvaid nugise jälgi viimasel talvel märkimisväärselt vähem kui varasemal kahel talvel.

Metsnugise jäljeridade arv Tudu ja Sirtsi loendusradadel. Iga tulba juures on näidatud loendusraja pikkus vastaval aastal.
Foto: RMK loodusblogi

Nii hea sigimisaasta kui ka 1990ndate lankidel kümnemeetrise kõrguse saavutanud puistu ongi vast võimaldanud lendoraval asustada uusi ja taasasustad vanu elupaiku. Nüüd sõltub paljuski meist, et kas me ühe sigimisaasta edu suudame kestvaks edulooks muuta. Esmane ülesanne võiks olla saavutatu hoidmine, mis tähendab, et metsa majandamisel peame jälgima, et teadaolevad lendorava elupaigad ei jääks raiete tõttu enam isolatsiooni. RMK lendorava levikuvõrgustiku juhendi järgmine on selle ülesande täitmisel üks võtmetähtsusega tegevusi.

Teisalt võiksime hakata mõtlema suuremagi suutäie haukamise peale. Lendorava kaitse pikemaajalisem eesmärk on saavutada olukord, kus jooksva aasta kohta oleks 120 asustatud elupaika. Vaadates lendoravale sobivate elupaikade ruumilist paiknemist, siis olemasolevad kaitsealad (sh VEP-id) ja RMK levikuvõrgustiku peatuspaigad tagavad juba praegu üle 200 lendoravale sobiva elupaiga olemasolu. Need 200+ elupaika jaotuvad nelja suurema ruumilise klastri vahel: Sonda-Sirtsi LKA piirkond, Tudusoo LKA, Muraka LKA ja Agusalu LKA. Kui iga klastri sees on lendorava levik sobivate elupaikade vahel enam-vähem tagatud, siis klastrite vaheliste liikumisteede olemasolu kindlustamiseks tuleb veel aru pidada. Eriti lendorava Agusalu asurkonna sidumine läänepoolsemate elupaikadega tundub problemaatiline – hetkel on olemas vaid üks ühendustee Kauksi piirkonnas. Selles pudelikaelas tuleks metsa majandamisel jälgida, et säiliksid vähemalt 10-15 m kõrguse metsaga levikukoridorid.

Allikas: RMK loodusblogi