Võimalik, et aeg alles varajane, tuleb oodata. Samas tahaksin loota, et hiired pole tõrusid mullas ära söönud ja vähemalt osa neist ikka idanema hakkas.

Siis aga rõõmustas mind üks puu, kus ladvas valged õied ilutsesid. Kevadine kingitus. Pole ammu midagi nii vahvat näinud kohas, kust poolteist aastat tagasi ainult lepik kasvas. Saemees oli selle vibaliku puu langetamata jätnud ja nii ta nüüd seal lagedal oma õitega uhkeldabki. Vaatamata ebatüüpilisele välimusele (oksteta tüvi) tundis saemees temas ära õunapuu. Kiitus metsamehele, kes näeb ja mõtleb, enne kui sae sisse lööb!

Sellest väikesest lagedast alast tagapool, kus nüüd tammehakatiste tärkamist ootamas käin, on kuuskede kõrval veel mitu vanemat tiheda võraga õunapuud. Tean neid juba paarkümmend aastat. Õunad pole küll suuremad asjad, aga metsloomad söövad need igal sügisel puude alt viimseni ära. Ka need õunapuud on peagi õites, nende õied on roosad. Mõned ongi juba avanemas.

Metsikud õunapuud või ka teised kevadel õitsvad puud ja põõsad, nagu lodjapuud, kirsid või muud aedadest tuntud liigid rikastavad metsaloodust ning pakuvad toitu nii lindudele kui metsaelukatele. Kevadel, kui õiteaeg, sumisevad neil putukad või lendavad kaugelt kohale mesilased.

Ei ole õige mõelda metsast kui üksnes puidu kasvatamise ja lõikamise kohast. Mets on väga rikas kooslus, üllatusi pakkuv ja rikkam kui inimene seda esimese hooga üldse arvata oskab.

Pärast selle omapärase välimusega õunapuu nägemist olin tükk aega elevil ja õnnelik, sest mulle oli kingitud juurde veel üks koht, kuhu tagasi tulla.