Minu maatükk jääb vasemale, paremal kaldal on ühele metsafirmale kuuluv mets. Vanasti oli vasemal kaldal mu vanatädi loomade karjamaa, sellest edasi piirinaabri mets. Jõe ääres karjatamise eeliseks oli, et polnud loomade jootmisega muret.

Nüüdsel ajal, kui korra-paar nädalas juhtun sellesse jõekääru käima ja vahepeal pole inimesi loodust segamas olnud, võib hea õnne korral näha seal metsloomi rahulikult toimetamas. Muidugi, kui on kannatust ja aega paigal püsida.

Alles kolm päeva tagasi nägin seal põtra läbi jõe parempoolsele järsule kaldale ronimas. Pilti teha ei üritanudki, ainult vaatasin, kuidas loom pärast inimese märkamist kiirelt metsa kaduda püüdis. Tema nägi mind enne kui mina teda. Natuke aega hiljem kostis metsast madalahäälset jorinat. Ega tea, kas loomi oli mitu, näiteks peletas põdralehm talle järgneda püüdvat mullikat, tema enda eelmise aasta vasikat, eemale. Lihtsalt oletan, sest kuulsin ainult häälitsusi ja okste raginat.

Minu esimene kohtumine ilvesega toimus sealsamas jõeaasal viisteist aastat tagasi. Jälgisime poja ja miniaga, kuidas kolm metskitse sõid seal rohtu ja siis ründas neid selga tagant ilves. Kitsed hüppasid jõkke, kuid ilves vette järele ei läinud ja jäi kaldale lõõtsutama. Milline pettunud ilme sel suurel kassil tookord oli, liiati kui sai aru, et inimesed vaatasid tema luhtunud rünnakut pealt.

Ka minu kohtumised minkidega on toimunud samas kohas veidi ülesvoolu, kus tänaseni on paar murdunud puuronti jões. Neid ronte kasutasid mingid teisele kaldale lippamiseks.

Vasakpoolses metsas suure haava õõnsuses pesitses kunagi händkakk, keda kohtasin kevadel oksal passimas. Mõne aja pärast nägin samas puude all pesast välja roninud kakupoega ukerdamas. Tol korral sain aru, et näiliselt unisevõitu ja pärissulgedeta, pigem sassis karva meenutava kehakattega kakupoeg pole sugugi nii abitu kui esmavaatlusel paistab. Kakupojal on tugevad jalad, nokk ja küünised, mille abil nad puu otsa tagasi suudavad ronida.