Üleöö on kraavides ja jõekallastel hakanud õitsema varsakabi ehk konnalilles või konnakapsas, kuidas kellelegi meeldib. Varsakabja õitsemine ja konnade kudemine satuvad enamvähem ühele ajale.

Sõitsin taas kohta, kus rohukonnade valju nurrumisega kevadkontsert raba lähedastes kraavides ja aukudes paar päeva tagasi vägevas hoos oli. Kontsert aga oli lõppenud ja tundus, et pulmalisedki laiali läinud.

Küll aga kostis kõrvalasuvatest lompidest teistsuguseid häälitsusi. Nagu oleks keegi pudelist mulks-mulks vett välja valanud. Lootsin sealt rabakonnade pulmalisi ja sinise kuuega peigmehi eest leida. Vesi väreles, aga pinnale ei tõusnud keegi. Konnale ei meeldi, kui teda jälgitakse, eriti pulmaajal.

Aeg surus tagant ja pikemaks ma seekord passima jääda ei saanud. Ehk õnnestub veel tagasi minna, kannatlikult paigal istuda ja sinises pulmarüüs rabakonnaisand elus esimest korda siiski ära näha.

Mõtlen neile, kes unistavad soojast suvest, et randa päikest võtma minna. Hoopis kevad on see eriline aeg, mil tuleks loodusesse minna. Pole sääski ega parme, on hoopis päike, liblikad, lilled ja linnulaul – peaaegu nagu paradiisis.

Võimalus looduses algavat elu jälgida on suur privileeg, mida saavad endale lubada ja millest rõõmu tunda üsna vähesed. Väljavalitute hulka kuuluvad maatööga ametis olevad ja mitmed teised looduses liikuvad inimesed, kasvõi metsaistutajad või loodusvaatlejad.

Kõik muutub kevadises looduses nii kiiresti, et üht päeva vahele jättes oledki paljust ilma.