Toiduga kokkupuutuvad materjalid ja esemed on kõik materjalid ning esemed, mis on mõeldud toiduga kokkupuutumiseks (nt toidunõud ja köögitarvikud); mis juba puutuvad toiduga kokku ja on selleks ette nähtud (nt toidupakendid) või mille puhul võib eeldada, et need puutuvad toiduga kokku (nt salvrätid, kaupluste ostukotid) või eraldavad toitu oma koostisosi.

Kõik toiduga kokkupuutuvad materjalid peavad olema ohutud. Materjalid ei tohi ohustada inimeste tervist, põhjustada toidu koostises vastuvõetamatuid muutusi ega toidu organoleptiliste omaduste (lõhn, maitse) halvenemist.

Kas oma pakendiga võib kauplusest lahtist toitu osta? Millist pakendit eelistada?

Enamikus Eesti jaekauplustes lahtist toitu tarbija pakendisse ei müüda. Otsustusõigus on toidu müüjal, kuna tarbija pakendi kasutamisega võivad kaasneda mõningad ohud. Toidu müüja vastutab toiduohutuse tagamise eest toidu üleandmiseni tarbijale ja seetõttu on mitmed toidumüüjad otsustanud tarbija pakendit mitte aktsepteerida.

Ohtude vähendamiseks on oluline, et pakend on puhas, terve ja sobiv toiduga kokkupuuteks. Vastasel juhul võib tarbija pakend saastada käitlemispindu (nt töölaud, kaal) ning ohustada seeläbi ka teisi tarbijaid ja töötajaid või mõjutada negatiivselt pakendatava toidu ohutust ning kvaliteeti. Eelnev viitab, et ka tarbija peab täitma toiduohutuse ja hügieeni nõudeid. Toidu müüjal on praktiliselt võimatu kontrollida tarbija pakendi sobivust toiduga kokkupuuteks. Tarbija peab teadvustama võimalikke ohte, mis võivad tekkida pakendi kasutamisel mittesobivatel tingimustel ja arvestama sellega, kui toidu müüja keeldub tema pakendisse toidu müümisest.

Võimalikud ohud

Tarbija pakendiga kaasnevad ohud võib jagada füüsikalisteks, bioloogilisteks ja keemilisteks.

  • Füüsikalised ohud

Peamised füüsikalised ohud on võõrkehad (näiteks pakendi osad, tükid, killud, karvad vms). Sellest tingituna võib toidu müüja kehtestada nõude, et vastu võetakse vaid terveid, puhtaid ja kergesti mittepurunevatest materjalidest pakendeid.

  • Bioloogilised ohud

Peamised bioloogilised ohud on mikroorganismid (nt bakterid, seened, parasiidid). Kuna bioloogilisi ohte on silmaga tihti võimatu tuvastada, on nende kontrollimine ja ohjamine kõige keerulisem. Esmase abinõuna tuleb tagada pakendi puhtus. Tarbija peab mõistma, et bioloogilised ohutegurid võivad kiirendada ka ostetud toidu riknemist. Toidu müüja saab omalt poolt kehtestada nõude, et vastu võetakse vaid silmaga nähtavaid puhtaid pakendeid.

  • Keemilised ohud

Toidupakendite puhul on peamine keemiline oht pakendi materjali osakeste ülekandumine toitu (nn migratsioon). Tegemist on silmaga mittenähtava protsessiga. Materjalist ülekanduvad osakesed võivad mõjutada ka toidu omadusi, näiteks lõhna ja maitset. Ohutuse tagamiseks on kehtestatud teatud ainetele migratsiooninormid, kuna pideva tarbimise tulemusena võivad ained hakata inimese organismis kogunema ning aja möödudes avaldada negatiivset mõju. See, kui palju osakesi kandub materjalist toitu, sõltub materjali koostisest ja kasutamise tingimustest, mistõttu on oluline jälgida tootja poolt väljastatud kasutusjuhiseid pakendile.

Üldiselt võib kasutustingimuste osas välja tuua 3 olulist tegurit:

Toidu omadused. On aineid, mis kergemini erituvad nt rasvasse, happelisse või alkoholi sisaldavasse toitu, mistõttu ei pruugi kõik materjalid selliste toitude pakendamiseks sobida.
Temperatuur. Temperatuuri tõus soodustab aineosakeste liikumist (sh migratsiooni).
Kokkupuute ajaline kestvus. Mida pikem on pakendi ja toidu kokkupuute aeg, seda rohkem jõuab materjali osakesi toitu migreeruda.

Levinud vead toidukarpide kasutamisel

Ühekordseks kasutuseks ettenähtud pakendite (piimatoodete topsid, karastusjookide pudelid, jäätisekarbid) korduvkasutamine.

Pakendi kasutusjuhise mitte järgimine (toidutüüp, masinpesu, kasutustemperatuurid).

Pakendi liiga pikk kasutamine (esialgsed omadused – värvus, läbipaistvus – on muutunud, pakend on mehaaniliste vigastustega).

Millele pakendit ostes tähelepanu pöörata?

Uut toidukarpi või -anumat valides tasub kindlasti tähelepanu pöörata selle märgistusele, kus peab muu hulgas olema välja toodud:

Sõnad „toiduga kokkupuuteks“, konkreetsele kasutusele viitav märge („toidukarp“, „moosipurk“, „kohvitass“, „kuivainete tops“) või eristusmärk:


2. Vajadusel asjakohane kasutamisjuhis (sh kasutamistemperatuurid, sobivus masinpesuks, kokkupuuteks sobivad toidutüübid).

3. Tootja, käitleja või müüja kontaktinfo.

Märgistus on leitav tootel, toote pakendil, etiketil või sildil toote vahetus läheduses, selgesti nähtavas kohas.

Plastkarpidel on üsna levinud piktogrammid ja muud kasutust lubavad/keelavad märgid. Näitena mõned mikrolaineahjus kasutamist lubavad märgid:

Enne pakendi kasutamist mikrolaineahjus või pesemist nõudepesumasinas, peaks kindlasti veenduma, et toote kasutusjuhend seda lubab.

Mis puudutab toiduga juba kontaktis olevaid pakendeid, siis juhul, kui toidu pakendil pole märgitud teisiti, ei ole pakend mõeldud korduvkasutamiseks. Jogurtitopsi, margariinikarbi, lihatoodete karbi, karastusjoogipudeli ja muu varem kasutuses olnud pakendiga kauplusesse pöördudes võib toidu müüja keelduda sellesse toidu pakendamisest.

Tarbija pakendisse lahtise toidu pakendamisega võivad kaasneda mitmesuguseid ohud. Neid ohte on võimalik vältida, kui tarbija tagab, et pakend on puhas, terve ja sobiv toiduga kokkupuuteks. Kuna toidu müüjal on piiratud võimalused pakendi puhtuse ja sobivuse hindamiseks, lasub suurem vastutus tarbijal. Toidu müüjad võivad kehtestada tarbija pakendile täiendavaid nõudeid toiduohutuse tagamiseks.

Allikas: Maablogi