Juhani Püttsepp.

204 lk.

MTÜ Mariekuld.

Selle raamatu sünnilugu sai Juhani Püttsepa sõnul alguse eelmise sajandi lõpuaastail, kui kotkauurija Einar Tammur tegi talle ettepaneku hakata üles tähendama Alam-Pedja kaitsealal elavate inimeste lugusid. “Mis võiks olla veel hingekosutavam, kui viibida linnast eemal ja kuulata ühe kõrvenurga inimeste jutustusi,” arutleb autor raamatu sissejuhatuses.

Ei pea igale poole ruttama

Kui Einar Tammur 2004. aastal siitilmast lahkus, hakkas Juhani oma ülestähendusi näitama tema ametijärglasele Robert Oetjenile. Seitsmeteist aastaga olid valminud tosina inimese lood.

Einar Tammur oli Juhanile õpetanud, et inimene ei pea igale poole ruttu jõudma. Et loodusesse peavad jääma paigad, kuhu ei vii õpperada, kuhu inimesel võib-olla ei olegi asja. Ning et kotkad saavad ka ilma meieta suurepäraselt hakkama. Kui me neid vaid lugeda oskaks!

Selleks et lugeja saaks aimu, mismoodi aeg seal Emajõe-äärsetel maadel liikunud on, kirjeldab Püttsepp detailselt ja meeleolukalt. Ja kui vahvaid võrdlusi ta seejuures kasutab. No näiteks: “On olemas üks suur mets, kunagise palutamise ehk põletamise tagajärjel sündinud Palu, ja sellel Palul on veel oma Põhi, nagu kotil on põhi, kaugeim sopp, kuhu kõige raskemini ulatub. Ja seal, peaaegu põhjatu metsakoti sügavas põhjas on aastasadu elanud inimesed ja mõni elab ka praegu.”

Pedja ja Kärevere vahel paikneb ligi poolsada vanajõge. Rahvas kutsub neid veejuppe ka kooldudeks, kõõludeks, koolasteks. Igal koolul oma nimi, näiteks Kullassaare või Samblasaare ja igal koolul on ka oma lapsepõlv.

Jõesaare perenaine Helgi Velje on oma ema Ella Utsali mälestuste põhjal kirja pannud kaks lugu Pimekooldu vanajõe äärest.

Kariste metsavenna naise Linda Reinholdi loo sissejuhatuseks kirjutab Juhani, et kui ta sajandivahetusel alustas Alam-Pedja lugude kirjapanekut, sõelus juttudest peagi välja, et sealkandi metsades oli end pärast sõda varjanud keegi teadusemees. Asja lähemalt uurima asudes avastas Juhani arhiivikaustade vahelt võpatama panevad fotod Kariste soo palkonnidest, relvadest, vangistatud meestest.

Nii jõudis ta ühel päeval Kitzbergi tänavale Tartus, kus elas Linda Reinhold, kelle jutustustest joonistus pilt pärastsõjaaegsetest sündmustest Emajõe ääres Karistes. Seal metsas olid peidus olnud ühe küla inimesed, sugulased. Nad varjasid end koos.

Nende vaimne juht oli Puhja valla Nasja külast pärit Tartu Ülikooli õppejõud, juuramagister Teodor Reinhold (1909–1996). Tema oligi see teadusemees, kes metsaonnis valget laeva oodates ka doktoritööd püüdis kirjutada.

Kui kõik vanad metsavahid elaksid veel oma metsavahikohtadel, siis unistuste amet oleks käia neil laupäeva ennelõunatel külas.

1941. aasta juulis hoidis Teodor Reinhold metsavendade salga juhina lahingut lüües ära Ulila jõujaama õhkulaskmise. 1942–1944 oli ta Hjalmar Mäe korraldusega määratud Tartu Ülikooli üliõpilaskonna etteotsa ja oma avalikes esinemistes kutsus tudengeid võitlusse Vene vägede vastu.

Teodor Reinholdile määrati veel 1955. aastal 25 aastat Siberi vangilaagrit. Teodori vend Edgar Reinhold ja Edgari naise Linda vend jõudsid Siberist koju varem, aga Teodor oligi veerand sajandit laagris.

Edgari naine Linda pääses vangistamisest. Ta elas 92aastaseks ja on maetud Puhja kalmuaeda mehe kõrvale.

Selle, kuidas metsas elati, on Juhani üles kirjutanuud Linda jutu järgi.

Tahaks küsida ja aina kuulata

Kui kõik vanad metsavahid elaksid veel oma metsavahikohtadel, siis unistuste amet oleks käia neil laupäeva ennelõunatel külas. Istuda koos aidatrepil ja muudkui küsida: taliteede, külakoerte ja meemaitsete kohta. Küsida ja kuulata... Nii kirjutab Juhani Püttsepp.

Ja vastab ise, miks ta seda kõike siiski teha ei saa: “Sest paraku vajuvad vanad metsavahikohad samblasse ja vanad metsavahidki asuvad järjest teele sinna imeilusasse laande, kus me aegade lõpus jälle kõik kokku saame.”

Aga kohtumisest Aruvälja metsavahiga, kes oli ühes ametis nelikümmend kuus aastat, on raamatus lugeda. Oma loo räägib ka Sellisaare talu peremees Elmar Peedo...

Tähelepanuväärne on ka raamatu tagakaas. Sinna on Juhani kogunud kümme lihtsat elutarkust. Nagu näiteks “Hugo ettekirjutus”, Hillari paradoks”, Valduri juhis”, Eeri teoreem”, “Ella hüpotees”, “Linda paragrahv”, “Oskari seadus”, “Elmari reegel”, “Vello väide”, “Karli klausel”.