Naaberriigi näol on tegu meile nii lähedase Soomega ja pöördelised aastad on teadagi 1939–1950. Lisaks saame targemaks, kes nimelt Soome jaoks need aastad pöördeliseks muutis. Ei ole muidugi raske arvata – Stalin teadagi!

Raamatut lugedes süveneb arvamus, et kaalukausil oli kogu Soome eksistents või vähemalt selle eksistentsi olemuslik laad ning kaaluvihte tõstis sisuliselt üks ja seesama isik.

Nii kannabki Kimmo Rentola kolm aastat tagasi kirjutatud ja sel aastal eesti keelde tõlgitud raamat pealkirja “Stalin ja Soome saatus”. Autor püüab ligi 300-leheküljelises teoses vastata raamatu tagaküljel enda esitatud saatuslikele küsimustele: kuidas Soome Stalini sihikult kolm korda pääses; kuidas kujunes Soome saatus Stalini kui otsustaja silmis; kas Stalin suhtus Soomesse ja soomlastesse kuidagi eriliselt; miks ta ei jätkanud 1940. aastal sissetungi?

Jääb mulje, et Rentola on oma küsimustele ka üsna ammendavad vastused leidnud. Oli ju idanaabri tollane diktaator üks tähtsamaid iseseisva Soome ajalugu mõjutanud üksikisikuid. Stalin otsustas Talvesõja alustamise ja lõpetamise; tema tahte järgi sõlmiti 1944. aastal Jätkusõja rahu; lisaks luges Kremli peremehe nägemusest, kuivõrd iseseisvaks jääb Soome II maailmasõja lõppedes.

Kimmo Rentola.

280 lk.

Äripäeva Kirjastus.

Visa vastupanu röövis Stalinilt eelise

Raamatut lugedes süveneb arvamus, et kaalukausil oli kogu Soome eksistents või vähemalt selle eksistentsi olemuslik laad ning kaaluvihte tõstis sisuliselt üks ja seesama isik.

Pärast praeguseks avalikuks tehtud Molotovi–Ribbentropi pakti teame me kõik salaprotokolli tagamaid. Puudutab see ju meid, eestlasi, eriti valusalt. Kaks vuntsikandjat leppisid külmavereliselt kokku, kes millise naabri alla neelab.

Baltimaad olid teadagi kerge saak, niisamuti pidas Stalin hõlpsasti vallutatavaks ka meie põhjanaabrit, ent siin osutus söödaks sattunud Soome vastasele liiga suureks suutäieks. Sõda oli Nõukogude Liidul alustada kerge. Tuli lihtsalt omaenda kahuritest tulistada omaenda piiriäärseid vägesid ja ajada süü soomlaste kaela, ükskõik kui absurdne süüdistus ka tundus.

Edasi läks paraku asi keerulisemaks. Soome visa vastupanu röövis Stalinilt eelise, mida tal kõige rohkem vaja läks – kiire edu. Nüüd oli ta sunnitud pidama võitlust rasketes tingimustes, rahvusvahelises ebasoosingus, ja mis kõige hullem – teda ähvardas oht ära teenida saamatu väejuhi kuulsus. Inimkaotused teda eriti ei huvitanud.

Muidugi – faktiliselt kaotas Talvesõja Soome, või nagu nad ise nii-öelda musta, pigem vast valge huumoriga nentisid: tulime teisele kohale. Maailma silmis olid aga soomlased selle ebavõrdse konflikti võitjad, sest peamine – iseseisvus – säilitati. Kuigi sellegi kinnistamine läks nõukogulaste kiusu tõttu üle kivide ja kändude.

Ka kirjutab Kimmo Rentola oma raamatus üsna põhjalikult nii Rootsi kui neutraalse naaberriigi osalusest kui ka tolleaegse Nõukogude saadiku Stockholmis Aleksandra Kollontai rollist rahusobitajana sõdivate poolte vahel.

Üsna üksikasjalikult on lahatud ka Otto Ville Kuusineni rolli, samuti tema tütre Hella Vuolijoe, tuntud Soome kommunisti tegevust olukorras, mil terve tema kodumaa sõdis nende vastu, kelle agent punane naiskirjanik tegelikult oli.

Nii või teisiti oli Soome sõjategevuse lõppedes mitte ohver, vaid süüdlane, ja Stalini määratud reparatsioonid olid uskumatult karmid – 600 miljonit dollarit, mida pärast isegi suurendati. Lisaks oluline territoriaalne kaotus ja Viiburi loovutamine.

Kuidas hindas Stalin oma saavutusi?

Kindlasti himustas ta rohkemat, kuid tõenäoliselt leidis, et nendegi tulemustega on ta saanud Soome oma kontrolli alla.

Edasi tuli pitsitust ainult jätkata. Ja seda ta järgmised aastad ka tegi. Tegelikult jätkasid tema joont ka hilisemad Nõukogude juhid, vahendid valiti lihtsalt teised.

Imekombel suutis soomlaste diplomaatia siiski säilitada iseseisva riigi staatuse, kuigi teenis lääneriikidelt oma laveerimist iseloomustava väljendi – finlandiseerumine-soomestumine. Seegi oli iseseisvuse hind.

1948. aasta kevadel valmistati Moskvas kommunistide võimuletulekut Soomes ette nii tõsiselt, et see oleks võidud tõesti ette võtta, kui president Paasikivi lükanuks tagasi nn julgeolekulepingu, mida Nõukogude Liit nõudis.

Raamatu autor küsib: miks oli siiski Soome nii kõva pähkel? Ning püüab soomlase rahuga ja täiesti paatosevabalt ka sellele vastata.

Soomes nägi enamik rahvast riigis ja ühiskonnas oma riiki ja ühiskonda ega pidanud nende kaitsmist lootusetuks.

Siinkohal tasub tsiteerida ka üht Rootsi diplomaati, kes kogu Soome sõjakampaania kohta üsna tabavalt on öelnud: “Soome jäi toimumata katastroofide maaks.” Paraku Soome lõunanaabril seda aksioomi täita ei õnnestunud.

Kõigele vaatamata on Kimmo Rentola raamat “Stalin ja Soome saatus” igale vähegi ajaloohuvilisele põnev ja hariv lugemiskogemus. Ehk ongi raamatus vaat et rohkem harivaid fakte kui põnevaid emotsioone. Aga lugemist see ei sega.