Nüüd meenutangi soojade tunnetega neid omaaegseid metsaühistu õppepäevi erametsaomanikele, kus metsatarkusi sai vahel isegi riigimetsas omandamas käidud. Suuremal jaol erametsaomanikest puudus metsanduslik haridus, nende hulgas ka minul. Seda puudust leevendasidki õppepäevad.

Minu varakevadise käigu mõte oli näha oma silmaga, kas olukord metsas on nii hull nagu pidevalt räägitakse. Või leiab sealt jätkuvalt midagi kosutavat ja õpetlikku.

Värskeid lageraielanke polnud eriti juurde tekkinud, ehkki puiduvirnasid metsatee ääres nägin. Pärast uurisin metsaportaalist ja nägin, et riigimetsa sealses piirkonnas varutud puit on tulnud viimasel ajal peamiselt harvendusraietest. Metsamasinaid töötamas enam ei näinud ja kuna kruusateedel on kevadised koormusepiirangud, siis sellega on seletatavad ka mõned vedamata jäänud puiduvirnad.

Üks raielank jäi mulle oma erilisusega siiski silma. Sile nagu talukarjamaa, siin-seal üksikud kuused. Just nende kuuskede pärast jäin seisma ja tegin pilte, sest tavaliselt jäetakse seemne- või säilikpuudena kasvama kas mände või vanu lehtpuid, kuuske aga ei soovitata.

Vaatepilt on kena, ainult et koolitamata erametsaomanik tahaks teada, millistel kaalutlustel see lank just selliseks kujundati. Kuna lank asub vett täis teekraavi taga, ei pääsenud ma sinna ligi ning silm eemalt ei seletanud, kas langil on mingi uuendus ja kui on, siis millise puuliigiga.

Jämedaid kändusid kuskil paistmas polnud, seepärast jääb mulje, justkui oleks üksikute kuuskede vahelt vaid lehtpuuvõsa maha raiutud. Sihukesi kohti leiab eramaadel metsa kasvanud karjamaadelt, aga kas ka riigimetsas? Oleks endised ajad, küsiks metsnikult, paraku ajavad metsaasju nüüd vaid arvutid.