Kriisiolukorras muutuvad maaelu puudused – välikäimla, pumbakaev ja ahiküte – hoopis voorusteks, seega tasub kaaluda kriisi möödumise ajaks maale suvekoju või tuttavate juurde evakueerumist, eriti kui pole vaja iga päev tööl käia.

Mida linnastunum on inimene ja mida arenenumas ühiskonnas ta elab, seda suurem on tema õpitud abitus ehk lootus: küll riiklikud teenistused tulevad ja mu ära päästavad.

Siinkohal võiks Eesti elunäinud maarahvas paljudele rootslastele eeskujuks olla. Kindlasti tasub kriisi puhkedes tegutseda, infot hankida, varusid täiendada, turvalisust tagada, mitte lihtsalt oodata.