Nagu näha, on metskitsed enne kevadist pööripäeva hea toitumuse juures, prisked ja sileda karvaga. Sokkusid kaunistavad karvased sarved.

Talvised metskitsekarjad on lagunenud, loomad on kahe-kolmekaupa laiali nii põlluservadel kui metsas. Mõned loomad langesid tõenäoliselt ka huntide või ilveste saagiks. Ilveseid, kes laial territooriumil ringi liiguvad, on siinkandis arvatavasti vähem kui hunte.

Olulist kahju pole metskitsed minu noortele kuuskedele teinud, käisin uurimas. Kindlasti hoidis loomi lumest väljaulatuvaid kuuselatvu hammustamast ka kuusekeste sügisene repellendiga määrimine. Veelgi tõenäolisem on, et kui suurtel põldudel oli vabalt võtta taliviljaorast, siis eelistasid loomad metsast välja tulla ja toitev kõhutäis põlluservalt koguda. Söödi nii talirapsi kui -nisu, metsas hammustati peale mõni oksavõrse.

Metsaomanikuna ei näe ma praegusel ajal metskitsedes kuigi suurt ohtu metsakultuuridele. Ehkki loomade arvukus on vahepealsest hukuaastast 2010 uuesti kosunud, pole ikkagi näha selliseid karjasid nagu aastatel 2005-2007. Lugesin tol ajal kahes lähestikku liikuvas talvises karjas kokku 70 looma.

Need, kes olid selleks ajaks kuusetaimi istutanud, mäletavad kindlasti, millist kurja metskitsed kuusekultuuridele tegid. Inimesed aga on leidlikud. Turule toodi repellent Cervacol, mõned kaunistasid talveks kuusekesi seebitükkide ja lambavillatuttidega. Erametsa foorumis jagati omavahel kogemusi. Olid teistmoodi ajad, metsaomanikud suhtlesid ja õppisid.

Iga tõusuperiood vaheldub langusega ja nii juhtus ka metskitsede arvukusega. Piisas paarist järjestikusest lumerohkest talvest, mil metskitsed ei suutnud piisavalt liikuda, toitu hankida ning läbi paksu lume magamisasemeid kraapida, kui hukatus oligi käes. Räägiti 75%lisest asurkonna vähenemisest.

Minu arvates on metskitsesid looduses praegu parasjagu. Jätkub küttimiseks, jagub kiskjatele toiduks ning jääb üle ka looduses liikujatele imetlemiseks.