Kuidas omletist uuesti muna tehti

Põhiseaduse Assamblee liige Trivimi Velliste meenutab, kuidas kaks aastakümmet tagasi koostati Eesti Vabariigi Põhiseadust, mis võeti vastu rahvahääletusel 28. juunil 1992.

Trivimi Velliste, millal ja kuidas hakati koostama oma põhiseadust?

Kehtiva põhiseaduse preambul rõhutab, et Eesti Vabariik kuulutati välja 1918. aasta 24. veebruaril. Me teame, et meie esimest põhiseadust asus Vabadussõja ajal valitud Asutav Kogu arutama juba 1919. aastal ning see võeti vastu järgmise aasta suvel. 1933. aastal sõnastati meie teine ja 1937. aastal meie kolmas põhiseadus.

Seega ei sündinud nüüdne põhiseadus tühjale kohale, vaid lähtus viimasest, sõjaeelsest. Õigupoolest polnud ju keegi 1938. a. 1. jaanuaril jõustunud põhiseadust tühistanud. Õigusetus ei saa sünnitada uut õigust! Pärsitud oli üksnes meie põhiseaduse igapäevane rakendamine pikkade okupatsiooniaastakümnete jooksul.

Nõnda siis kestis meie sõjaeelne põhiseadus nii nagu ka Eesti Vabariik ise katkematult de iure. Kuid enamgi veel: põhiseadus ja riik toimisid piiratud ulatuses isegi de facto. Vabas maailmas, paguluses, järgisid ellujäänud Eesti kodanikud muidugi EV põhiseadust, kui ametisse nimetati järjekordne Vabariigi Valitsus. Ja muidugi tunnustas enamik demokraatlikke riike meie allesjäänud diplomaatilisi esindusi.

Kuid 1991. aasta suve lõpuks, kui Nõukogude Liit oma raskuse all kokku varises, oli probleem selles, et paljud Eesti kodanikud kodumaal ei teadnud enam, kes nad on – kas endise Nõukogude Liidu või Eesti Vabariigi kodanikud. Ja need kaks olid teineteist välistavad, sest Eesti Vabariik polnud kunagi riigiõiguslikult Nõukogude Liidu osa. Tõsi, Eesti kodanike komiteede liikumine ja Eesti Kongressi valimine 1990. aasta talvel oli muutnud pildi palju selgemaks. Siiski oli väga palju neid eesti poliitikuid, kes arvasid, et Eesti Vabariigi õiguslik järjepidevus võib ju loogiline olla, aga selle tõega pole tegelikus elus midagi peale hakata. Niisiis seisis Eesti ühiskond silmitsi maailmavaatelise lõhega, mis oli vaja kuidagi ületada.

Kohe pärast 1991. aasta 20. augustit, kui iseseisvus taastati, olime olukorra ees, kus piltlikult öeldes tuli sellest omletist, mis Eestist oli tehtud, uuesti terve muna tagasi saada. Riigile oli vaja toimivat põhiseadust ja see oli äärmiselt keeruline, samas praktiline ülesanne. Õnneks leidus riigimehelikke poliitikuid, kes saatuslikul tunnil – ajaloo üliolulisel teelahkmel – leidsid lahenduse: Põhiseaduse Assamblee.

Miks oli vaja Põhiseaduse Assambleed?

Põhjus oli väga lihtne. Eestis oli tekkinud kaks täiesti erinevat poliitilise ja riigiõigusliku mõtte keskust Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi näol. Olukorda võis võrrelda kaksikvõimuga, mis paljudel sajanditel paljudes maades on väga halvasti lõppenud. Marju Lauristin ja Liia Hänni pakkusid geniaalse lahenduse ja viisid eesti rahva terve nahaga üle kuristiku. Nad tegid ettepaneku valida kummagi „parlamendi“ poolt pariteetsel alusel ühine kogu, mis hakkaks ette valmistama põhiseaduse uut eelnõu, et see siis rahvahääletusel vastu võtta.

Otsustati valida 30 esindajat kummastki ja uue kogu nimeks sai Põhiseaduse Assamblee. Selle töö algas juba 1991. a. septembris ning kohe tekkis erakordselt äge vaidlus kahe tiiva vahel, põrkusid maailmavaateliselt kaks eri ideoloogiat, aga ka erinevad poliitilised huvid.

Kui Eesti Kongressi ideoloogid rõhutasid Eesti Vabariigi vankumatut järjepidevust, mille tähtsaimaks kandjaks on selle kodanikkond, siis teine tiib, mida esindasid mitmed Ülemnõukogu poliitikud, tajus toona Eestit pigem Nõukogude Liidust eraldunud riigina. Kuid sel juhul oleks uus Eesti vabariik olnud ju automaatselt Nõukogude Liidu õigusjärglane koos kõigi sellest tulenevate järeldustega. Kõik Nõukogude Liidu kodanikud, kes poole sajandi jooksul olid Eestisse asunud, oleksid olnud automaatselt Eesti kodanikud. Ka punaarmeelased ja kagebeelased olnuksid sel juhul „meie omad“. See oli kiire ja väga närviline üleminekuaeg.

Nii et põhiseaduseks oli võimalik valida kaks eri teed?

Jah, põhimõtteliselt küll. Peamine poliitiline veelahe oli kodanikkonna määratlemine – kes osalevad rahvahääletusel ja kiidavad uue põhiseaduse heaks, kes valivad järgmise, arvult seitsmenda Riigikogu? Need kaks ideoloogiat olid teineteist välistavad ka põhiseaduse sügavama tõlgendamise suhtes: kas uus Eesti põhiseadus tugineb endisele või tuleb luua täiesti uus põhiseadus, mille praktiline rakendamine põlistab okupatsiooniaegse olukorra?

Kui aluseks oleks võetud see teine filosoofia, et Eesti on Nõukogude Liidust eraldunud riik, siis oleksid kõik need Nõukogude inimesed, kes siin olid, olnud Eesti valijad. Riigikogu oleks olnud äravahetamiseni sarnane endise Ülemnõukoguga, kolmandik saadikuid oleks olnud venekeelsed ja väga suure tõenäosusega oleks meil ka kaks riigikeelt. Ja suur oleks olnud Moskva-meelsete poliitikute osakaal. Natost ja Euroopa Liidust näeksime tänaseni vaid und.

Nii et kokku said isamaalased ja endised kommunistid?

Põhiseaduse Assamblees olid väga erinevad inimesed – 30 valiti küll Eesti Kongressi ja 30 Ülemnõukogu poolt, ent samas olid paljud poliitikud korraga mõlemas kogus. Just viimatinimetatud olid sillaehitajad – kõige aktiivsemad, kõige loovamad, kes suutsid päevapoliitika ukse taha jätta. Rahvarinne oli juhtiv poliitiline jõud Ülemnõukogus, kuid oli vähemusena esindatud ka Eesti Kongressis. Ülemnõukogus istusid lisaks ka Vene kindralid, keda muidugi assambleesse ei valitud.

Mõned Ülemnõukogu liikmed olid väga vihased, miks Eesti Kongressile anti nii palju sõnaõigust. Kui assamblee 60 liiget olid valitud, selgus, et enamuse Põhiseaduse Assambleest moodustavad Eesti Kongressi põhiliini pooldajad – need, kes toetavad meie riigi õiguslikku järjepidevust ja demokraatlikku parlamentarismi.

See oli määrava tähtsusega poliitiline saavutus, mis muutis kogu Eesti tulevikku. Põhiseaduse aluseks võeti (häälte vahekorraga 29 : 22) Jüri Adamsi koostatud eelnõu. Tema oli üks Eesti Kongressi peaideolooge. Adamsi jaoks oli Eesti Vabariigi riigiõiguslik katkematus iseenesestmõistetav. Ent ta sai ka aru, et parimagi tahtmise juures pole 1938. aasta põhiseadus täies mahus rakendatav. ERSP kaksteist liiget moodustasid assamblees suurima poliitilise rühma, kuid nende arvamused mõneski küsimuses läksid omavahel lahku. Aga sama võib ka öelda Rahvarinde taustaga poliitikute suhtes. Niisiis, isiklikel eelistustel ja arusaamadel oli suur kaal.

Väga tähtis on siinkohal rõhutada, et Adamsi eelnõu konkureeris justiitsminister Jüri Raidla esitatud põhiseaduse eelnõuga, mille oli koostanud ja hoolega lihvinud vilunud juristidest koosnev töörühm. (Ando Lepsi ja Kalle Kulboki eelnõud ei leidnud algusest peale mingit toetust.) Raidla eelnõul oli palju voorusi – see lähtus samuti Eesti Vabariigi õiguslikust järjepidevusest ja paljud paragrahvid olid hoolega läbi kirjutatud, ent vajaka jäi demokraatlikust parlamentarismist, lähenemine oli presidentaalne. Vaidlused riigipea rolli ja tema otsevalimise üle võtsid tohutu osa Põhiseaduse Assamblee tööajast. Oli ju teada, et valdav osa rahvast soovib presidenti otse valida.

Lõputute arutluste käigus tehti Adamsi eelnõusse palju muudatusi, mõndagi võeti üle Raidla eelnõust, Adamsi kannatus pandi tõsisele proovile.

Kes juhtisid Põhiseaduse Assamblee tööd?

Esimees oli Tõnu Anton, aseesimehed Lauri Vahtre ja Ülo Uluots. Lauri Vahtre oli klassikaline Eesti Kongressi filosoof ja Ülo Uluots klassikaline Ülemnõukogu saadik. Paradoks on veel see, et 1938. aasta põhiseaduse isa Jüri Uluots oli tema onu.

Kes olid veel olulisemad tegijad?

Enam meelde jäänud on Illar Hallaste, Liia Hänni, Marju Lauristin, Kaido Kama, Peep Kask, Rein Taagepera.

Liia Hänni üliolulise redaktsioonitoimkonna esinaisena oli pidevalt sunnitud otsima poliitilisi kompromisse, tal tuli aina taluda ülekohtuseid etteheiteid igast suunast. Hänni ja Marju Lauristin olid ju need, kes algusest peale proovisid ehitada poliitilist silda Ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahele.

Pagulusest tulnud politoloogiaprofessor Rein Taagepera moodustas suurepärase lahingupaari Peet Kasega. Nad olid hiilgavad valimissüsteemide ja põhiseaduste tundjad. Taagepera esines kohe assamblee töö alguses väga põhjaliku tutvustusega demokraatlike riikide põhiseadustest, teiste riikide kogemustest.

Olgu öeldud, et Tõnu Anton juhatas Põhiseaduse Assamblee tööd ülimalt professionaalselt, tal oli suurepärane erapooletu ja kuiva huumoriga kohtuniku hoiak – see töö on tuleviku jaoks, mitte päevapoliitiline. Meelest ei lähe kaks väsimatut töömesilast – Eve Pärnaste ja Ülle Aaskivi. Peamised vaidlused ei toimunudki täiskogul, vaid hoopis komisjonides, mis moodustati valdkondade kaupa.

Mis komisjonis te ise töötasite?

Mina kuulusin riigikaitse komisjoni. Sealsetes vaidlustes oli põhiküsimuseks see, kui suur võim on parlamendil (valitsusel) ja kui suur presidendil. Ehk teisisõnu: kes on riigikaitse kõrgeim juht, kas valitsuse esindaja või vabariigi president? See oli ainus toimkond, kus (Enn Tarto eesistumisel) jäi peale sõjaeelse põhiseaduse presidentaalne mudel. Põhjus oli selles, et kaitseväge ei juletud tollal jätta n.ö. erakondlikku tõmbetuulde, kui valitsused ehk liiga ruttu vahetuvad.

Möödunud kaks aastakümmet on aga tekitanud palju probleeme kolmnurgas vabariigi president – kaitseminister - kaitseväe juhataja. Viimatinimetatud institutsioonil on olnud raske aduda, kellele ta allub. Kas ta võib ignoreerida kaitseministri korraldusi ja apelleerida Kadriorule?

Kõige viimase põhiseaduse muudatusega kaotati 2011. aastal see vastuolu. Kaitseväe juhatajat (sõja ajal ülemjuhatajat) ei mainita enam eraldi põhiseadusliku institutsioonina ja kaitseministri korraldused on talle täitmiseks. Siiski säilitas riigipea vormiliselt riigikaitse kõrgeima juhi staatuse. Ootamatu kallaletungi korral võib ta välja kuulutada sõjaseisukorra.

Mitu korda on meie praegust põhiseadust muudetud?

Muutmisi on ette võetud vaid neljal korral. 2003. aastal võeti vastu otsus, et kohalikke omavalitsusi hakatakse valima senise kolme aasta asemel iga nelja aasta tagant. See jõustus 2005. aastal.

14. septembril 2003 toimus rahvahääletus, mis otsustas, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest.

Kolmanda muudatusena lisati 2007. aasta aprillis põhiseaduse preambulisse eesti keele kaitsmise nõue.

Ning neljandana siis eelmainitud riigikaitset puudutav muutus. Võime öelda, et praegune põhiseadus on ajaproovile vägagi hästi vastu pidanud.

Miks on põhiseadus meile nii oluline?

Kui sa hingad kogu aeg värsket õhku ja tervis on hea, siis ei märkagi sa nende kahe asja olemasolu. Alles siis, kui oled neist ilma jäänud, taipad, kui tähtis on värske õhk või hea tervis. Vabadusega on sama lugu. Isikute põhiõigused ja vabadused on väga hästi põhiseadusse sisse kirjutatud. Aga me ei märka seda enam, sest oleme vabadusega juba harjunud. Eesti põhiseadus kannabki neid demokraatlikke põhimõtteid, lähtub kõige üldisematest vabaduse, õiguse ja õigluse arusaamadest. See on tänapäevane, samas klassikaline vaba rahva põhiseadus.

Ometi pole osa inimesi põhiseadusega rahul?

Alati on leidunud neid, kes arvavad, et asju tuleb muuta, põhiseadustki on vaja muuta. Näiteks suur osa valijaid nõuab presidendi otsevalimist. Aga see tekitaks kohe tõsise vastuolu: kui president on otse valitud, siis peaks tal olema ka rohkem võimu, sest ta on saanud ju mandaadi otse rahva käest. Sel juhul tekiks suure tõenäosusega sagedane konflikt parlamendiga. Kui meil oleks väga kõrge poliitiline kultuur, saaksime seda ehk lubada. Aga praegustes oludes me küll ei tea, millega see võiks lõppeda.

On olnud ka muid ettepanekuid – sõjaeelsel eeskujul võiks näiteks 25 000 häälega rahvaalgatuse korras algatada seadusi. On nõutud ka seda, et kui rahvas pole Riigikoguga rahul, võiks nõuda Riigikogu laialisaatmist.

Jah, rahva häält on nimetatud jumala hääleks, aga kas me pole mitte hakanud rahvast mõõdutundetult idealiseerima – igas mõttes ja igas suhtes, unustades, kellest rahvas koosneb.

Kas Euroopa Liidu toimimise põhimõtted on läinud vastuollu meie põhiseadusega?

Euroopa Liitu võib võrrelda sellise külaga, kus on palju iseseisvaid talusid, kuid kus taluperemehed omavahel suhtlevad ja teevad koostööd, näiteks korraldavad talguid ja abistavad üksteist. Aga võib ette kujutada ka sellist külaelu, kus kõik talud on oma iseolemises ega suhtle suurt omavahel – kas sel juhul on iga talu rohkem iseseisev? Kui talud omavahel tihedamini läbi käivad, ega siis sellega kao talude iseseisvus kuhugi.

Küsinud Silja Lättemäe
Maaleht