Eelmisel suvel ma ei juhtunud seda liblikat nägema, seepärast oli huvitav temaga hiljuti tutvuda ja ka pildile saada. Jäädvustus pole suurem asi, sest keskkond ja ere päike ei soodustanud tol hetkel pildi saamist. Lihtsalt üritasin kasutada võimalust, et olin peatunud liblikale lähedale pääsenud.

Päevaliblikas haavalumik jääb kohe silma oma suurusega ja sarnaneb mõneti kiirgliblikaga, keda kohtasin eelmisel suvel mitmel korral jõe ääres vanal taluõuel. Kuna möödunud lumerohke ja seetõttu külmumata pinnasega talv soodustas liblikate talvitumist, siis on neid tänavu rohkem kui mullu. Ka kiirgliblikad on liikvel ja nende puhul jäävad meelde valguse käes violetselt helklevad isasliblikate tiivad. Haavalumikul on tumepruuni värvi ülapool, mida kaunistavad lai hele vööt ja telliskivipunane kaar tagatiibadel ning hajusalt laotatud valged laigud esitiibadel. Ilus on ka tiibade alapoole ruugevärviline muster. Seda näeb vaid siis, kui liblikas end kokkutõstetud tiibadega puhkama või toituma on seadnud.

Praegu on haavalumikute lendamise kõrgaeg. Nad eelistavad niiskete lehtpuumetsade lähedust, kus kasvab ka haabu. Haavalumiku röövikud toituvadki haabadel. Neid puid kasvab jõe ääres rohkesti ja iga niitmisega tõmban rohuplatsidelt maha sinna pidevalt kasvada üritavaid noori haavavõrseid. Mõni aasta hooldamata jätmist – ja kogu vana taluõue mattuks haavavõssa.