Udu tõttu on ka tol päeval tehtud pildid justkui loori sees, ilma erksate sügisvärvideta. Samas annab just selline hallus edasi sügismeeleolu, mida ma tollel päeval otsimas käisingi.

Sellisel rännakul on teraapiline mõju, sest kordagi ei liigu mõte metsa majandamisele, vaid sisaldab üksnes imetlust looduse omapäi toimetamise üle.

Ühel pildil on piirioja, mis lahutab kaitse all olevat maastikku minu majandusmetsast. Imestasin, miks suhteliselt kuival ajal on oja pilgeni vett täis, ajab koguni üle ääre ka minu metsa alla. Teiselpool oja on rabaäärne vana mets suurte haabade, kaskede ja kuuskedega. Rinnakule tõustes asendub see kooslus rabamännikuga.

Paar päeva hiljem selgus ka põhjus, miks oja triiki vett täis on – allavoolu olevat koprad tammidega vee tõkestanud ja uue kuhilpesa ehitanud. Seda on plaanis mõnikord vaatama minna, kui kuusekultuurid saavad hooldatud ja vaba aega rohkem.

Foto: Leili Mihkelson

Teine pilt on minu ojaäärsest metsast, mis klassifitseerub majandusmetsaks. Ainsaks piiranguks oli 10 aasta taguse majandamiskava järgi oja kallas. Uuemal ajal vist veekaitsemetsale varasemaid piiranguid justkui ei rakendatagi, aga seda ma pole veel vaevunud seadusest uurima.

Põhjus on selles, et ma nagunii ei hakka isetekkelises, kunagisele heinamaale kasvanud liigniiskes metsas maha raiuma selliseid kõverate puude puntraid, nagu teiselt pildilt näha võib. Need jäävadki sinna seisma, kuni surevad ja järgmised asemele tulevad.

Ka sellistele puudele peab jääma looduses oma koht, et nende juurde sattuval inimesel oleks mida vaadata, mille üle mõtiskleda ja metsaelanikel võimalus segamatult elada.

Mõnikümmend meetrit eespool, kus maa kõrgem ja pinnas kuivem, on nagunii ruumi kase-kuuse segametsale, mille keskel sihvakate mändide tukk ja mida 15 aastat tagasi sai harvendusraiega kujundatud. Mitmekesisus ja vahelduvad kooslused metsas rikastavad meie loodust.