Klooga kohaliku aktivistile Elisabeth Salminile tuli üllatusena, et riigiasutused polnud selle kurva tähtpäeva mälestamist seekord oluliseks pidanud. Ei avalikku sõnavõttu, pärga, ei lillekimpu või kaastundeavaldust selle sündmuse meenutamiseks Klooga laagri ohvrite omakestele Leedus, Lätis ja Ungaris, Eesti Juudi Kogukonnale või Klooga laagri ümbruskonna talunikele, külakogukonnale, kelle koduloo osaks sündmus ka paratamatult on. Paljud vanema põlvkonna inimesed mäletavad traagilist laagrite aastat ja teavad ka lugusid vesta.

Salmin nendib, et ka koostööd vallaga oleks saanud efektiivsemalt korraldada. Lääne-Harju vallavalitsuse ametnik Hestia Rindla kinnitas talle, et vald konkreetselt sellel päeval mälestusürituse läbiviimisega ei tegele. Võttis küll vastu info sündmuse ja mälestamise toimumisaja kohta, lubas, et valla poolt sündmusega arvestatakse ja aidatakse ka kohaliku tähtsusega tähtpäevast teavitamisel. Hiljem küsitledes monumentidest mittekaugel asuva harjutuspolügooni töötajat, selgus, et sündmusest ei teatud, ei olnud kuuldud. Ja nende laskeharjutused monumentide vahetus läheduses jätkusid.

Foto: Elisabeth Salmin

Ainus sellel aastal memoriaali juurde traagilist sündmust mälestama tulnud grupp oli Eesti Juudi Kogukond. Sellel aastal sattus judaistliku kalendri järgi nende usupüha „jangipur“ olema just sellel päeval ja väljas käia ei saanud. Nad viisid mälestustseremoonia läbi päev hiljem, 20. septembril kell 13.00. Ka nende kogunemise taustal kõlasid harjutuspolügonil toimuvad õppuse paugutamised.

Foto: Elisabeth Salmin

Klooga memoriaal on osa unikaalsest vabaõhunäitusest „Klooga laager ja holokaust”. Memoriaal on ligi kilomeeter pikk. Selle kuraator on Olev Liivik, arhitektid Mari Rass, Jüri Rass ja Diana Taalfeld. Objekt leidis peale rajamist kohe tunnustust pälvides 2013 Eesti Kultuurkapitali maastikuarhitektuuri preemia. Selle ehitustööde hind oli ligi 250 000 eurot. Koht on turvaline. Sel on ööpäevaringne kaameravalve ja seal käib ka valveteenistuse patrull.

Ajaloomuuseumi loodud vabaõhunäitus oli mõeldud kõiki holokausti mälestusmärke koondava kohana. Ja pakub korrektse versiooni asetleidnud sündmuste käsitlusest. Näidatakse ka ära, et Kloogale rajatud laager teenis ennekõike Saksamaa ideoloogilisi ja sõjamajanduslikke huve. Sündmuse mälestamisega loodetakse ära hoida sarnaseid juhtumeid tulevikus.

Foto: Elisabeth Salmin

Regulaarselt ilmub maailmas uusi teoseid, mis Kloogat ja koonduslaagri sündmusi mainivad või käsitlevad. Üks märkimisväärsemaid ilukirjanduslik teos on Sofi Oksaneni 2012. aastal ilmunud „Kui tuvid kadusid“, mida tõlgitud nelja keelde. Nimetada võib ka 2005 ilmunud biograafiline „Mälu missioon“. Selle kirjutanud Benjamin Anolik lahkus elust sellel aastal. Mälestusteenistuse viis läbi International Janusz Korczaki ühing Poolas.

Klooga sunnitöölaager tegutses ühe aasta, augustist 1943 kuni septembrini 1944. Laagrisse toodi vangid Leedust, Lätist ja Ungarist. Täpset hukatute hulka pole teada, see oli 2000 ringis. Laager oli üks 67st Euroopa laagrist, kus „rassiliselt soovimatut kontingenti“ kontsentreeritult hoiti ja natsi Saksa majandushuvidest ja ideoloogiast lähtuvalt sunnitöödele rakendati.

Järgmisel aastal saab Klooga koonduslaagri-õnnetusest 75 aastat ja kõik on oodatud mälestama. Mitte ainult Eestist vaid kogu maailmast. Vahepeal pakub Ajaloomuuseum võimalust vabaõhunäituse giidiga külastuseks klassidele ja gruppidele.

Meenutuseks, 2014. aastal käis memoriaali juures ka peaminister: