Olen üritanud korraldada oma elu nii, et kokkupuude nendega (riigiga) oleks minimaalne, ehk siis ulatuses, mis on vältimatu. Arvestades maksuameti eilseid ideid, kaalun võimalust seda veelgi vähendada, s.t end kusagile mujale maksuresidendiks viia.

Arvan, et riik oma ulatuses ja ignorantsuses ei tea, mida teeb. Elab täiesti oma elu ja tema harud ajavad seosetut/koordineerimata tegevust. Sõna “reguleerima” on ses suhtes teenimatu kompliment nürimeelsuse, silmakirjalikkuse ja rehepapluse kirjeldamiseks. “Reguleerima” eeldaks tahtlust, sihikindlust ja mõtestatust. Üritavad nad aga kindlasti. Meil tuleb ju õigusakte nagu Vändrast saelaudu, kuid teostamine ei jõua järele.

Mina ei saa väita, et tavakodanikuna tunnetaksin liigset riigi sekkumist minu igapäevaellu. Samas olen teadlik oma põhiseadusjärgsetest õigustest, vabadustest ja kohustustest.

Kuigi praktilised kogemused kahjuks (veel) puuduvad, siiski kaldun potentsiaalse tulevase ettevõtja seisukohalt nägema kohatist riigipoolset ülereglementeeritust. Arvan, et ettevõtjad ootavad riigilt suuremat tegevusvabadust, rohkem vajaduspõhist toetamist ja vähem piiranguid. Hea meel on tõdeda, et Eestis on ettevõtte asutamine tehtud mugavaks ja lihtsaks.

Teatud elanikegruppide puhul, probleemsemates eluvaldkondades ja riiklikult väga oluliste struktuuride haldamisel on riigi suurem sekkumine ilmselt vajalik ja põhjendatud.

Olen tegutsenud Altja kõrtsi perenaisena, Toomarahva turismitalu perenaisena ja alates 2016. aastast ka väikese Vergi raamatukogu juhatajana. Arvan, et osa reegleid, mille on kehtestanud Euroopa Liit ja kindlasti ka Eesti riigiametnikud, on tõesti mõttetud. Mäletan kuue kraanikausi nõuet toitlustusasutustele. Sama mõttetu oli nõue, et mööblipoe avamiseks pidi tegema veeproove. Ka praegu majutusasutustele esitatav nõue põhjaliku ja kalli veeproovi tegemiseks on absurdne.

Raamatukogutöö juures pani mind imestama asjaolu, et väga heade näitlejate sisse loetud raamatuid saavad helikandjal laenutada ainult vaegnägijad arstitõendi alusel.