Heli Napi sõnul oli salapärane ja omamoodi maagiline juba teekond vastuvõturuumidesse — lõkked ja tõrvikud, hämarus, mis hiljem pimeduseks muutus.

“Tõesti, mulle väga meeldis. Vastupidiselt neile, kes kõiges vigu otsivad. Olgugi, et ma olin enne minekut selle pärast, et mind kutsuti, ikka üsna suures stressis,” rääkis naine, kelle eestvedamisel kandideeris Läsna-Loobu küla möödunud aastal “Aasta küla” konkursil ning aasta küla tiitli teiste eest endale napsas.

Napi arvates oli ruumi piisavalt ning igaüks, kes rahvasummas ära väsis, sai endale kusagil vaiksemas nurgas tooli vaadata ja veidi istuda.

“Jalad muidugi valutasid, aga see oli mu oma viga, et kõrge kontsaga kingad jalga panin. Kutsega oli kaasas teave, et tuleb palju seista ja inimesed said sellega arvestada,” ütles Napp.

Ohtralt kiidusõnu jätkus tal vastuvõtul olnud inimestele — soojad ja sõbralikud, ametist ega positsioonist ei hoolitud, kõik suhtlesid kõigiga.

Kui millelegi Heli Napi arvates tähelepanu võiks juhtida, siis sellele, et vähem võiks olla vabariigi aastapäevale kutsutud neid, kes seal oma positsiooni ja ameti tõttu juba kordi ja kordi käinud. Rohkem kutseid võiks tema arvates läkitada lihtsatele inimestele, neile, kes elus midagi toredat ja toekat korda on saatnud.