Turku ülikooli geoloogid Joni Mäkinen ja Kari Kajuutti uurisid parasjagu lasertehnoloogia abil saadud digitaalseid maastikumudeleid jääaja tekitatud pinnavormidest, kui märkasid ekraanil omapäraseid kolmnurgakujulisi kujusid.

"Algul mõtlesime, et tegemist on mingisuguse veaga, aga kui neid ilmus üha rohkem ning nad moodustasid mustreid, koitis meile, et oleme avastanud midagi hoopis uut," ütles Kari Kajuutti, kes on sellest ajast peale uut tüüpi küngaste uurimisega tegelenud.

Geomorfoloogia, pinnavorme ja neid tekitavaid protsesse uuriva teaduse jaoks, on see avastus küllaltki oluline. Kõrgusmudelid said avastuse tegemiseks piisavalt täpseks siis, kui õpiti selgeks, kuidas eemaldada laserülesvõtetelt puud.

"Sellest hoolimata on mõistatuslik, kuidas pinnavorme varem avastatud polnud. Kui esimest korda välja sõitsime ning kolmnurkasid otsima asusime, ei teadnud me üldse, mida sealt oodata," ütles Joni Mäkinen. Kohapeal sai selgeks, miks varem teadmata pinnavorme nii keeruline märgata oli.

"Need künkad on madalad ja laiad. Nad on kaks kuni viis meetirit kõrged ning saja-kahesaja meetri pikkused. Kuna need on asustamata paikades ning metsaga kaetud, ongi nende kolmnurkset kuju üsna keeruline juhuslikult märgata," selgitab Kajuutti.

Pildilt saab aru küll ,millest jutt.
Foto: Turku ülikool

Leidub ka Rootsis, kuid Eestis mitte

Kui uurijatele sai selgeks, et keegi teine pole sarnaseid pinnavorme varem leidnud, pidid nad kolmnurksetele küngastele nime välja mõtlema. See ei olnudki nii lihtne. Pärast arupidamist, otsustasid avastajad, et uue nähtuse nimi on murtoo. Murtoo on koht Tamperest 30 kilomeetri kaugusel, kust moodustised esmakordselt leiti.

"Murtoo on hea nimi ka seetõttu, et see on tuletatud soomekeelsest sõnast murtomaa, mis tähendab murtud maad. Pinnas, kus murtoo'd leidsime, on tõesti katki – kive ning suuri rahne täis," kirjeldab Kajuutti. Soomlased võtsid koostöö üles ka rootslastega, kes peagi sarnaseid moodustisi Rootsiski avastasid.

Kliima soojenedes liustik sulas ning sellest tekkis hulk vett. Liustike all voolav vesi vormis setted murtoo'deks, mis olid liustikuveele justkui drenaažisüsteem. Kas võiks Eestiski vastavastatud moodustist otsima minna?

"Meil Eestis ei ole seda kindlasti, kuna erinevalt Soomest oleme meie õnnistatud paekiviga," ütleb geoloog Triinu Väiku. Eesti on oma geoloogiliselt asendilt Ida-Euroopa platvormil, samal ajal kui kogu Soome ning osa Rootsist, Norrast ja Venemaast on Fennoskandia kilbil, kus nähtus esineda võib.

Fennoskandia kilpi iseloomustavad maapinnal paljanduvad vanad kurdunud kristalsed kivimid. Ida-Euroopa kilbil on taolised kivimid aluskorras, mille peal on settekivimitest pealiskord ning pinnakatte moodustavad kruus, liiv ja savi.

Allikas: Turku ülikool