See “mullune” jäi mind kummitama. Nagu ka meie jutuajamise tõdemus, et kumbki meist polnud tervet lugu lugenud. Küll aga pealkirju, tsitaate ja häbistamist.

Silmahakkavat n-ö linnainimese ülbust oli tegelikult sama autori kevadises metsaarvamuses, kus ta vastandas “head” linlased, kelle metsaside emotsionaalne, ja “pahad” maainimesed, kelle jaoks mets on porgandipõld. Tookord ähvardas riigikogulane maainimesi metsateemalise rahvahääletusega, kus arvulise ülekaalu tõttu jääks igal juhul peale linlaste hääl, mis sunniks maakad pühkima oma suu metsast kui elatusvahendist puhtaks.

Mu maal elav sõber, kes ei peaks muretsema külapoodide kadumise ega õllehinna tõusu pärast, kinnitab, et ei osta enam aastapäevad poest õlut – protestiks riigijuhtide rumaluse vastu. Tal on oma vanavanemate maja uueks ehitamine käsil ja plaan rentida veoauto, millega ehitusmaterjal Lätist kohale tuua. Puit tuleb loomulikult oma metsast. Linnainimesed, näe, on siiani armu andnud – pole maal veel metsakasutust ära keelanud.