Tänapäeval kujutavad maaelu idülli vast lapitekivalmistajad. Kangakudujad mitte, sest ümbritsev meeleolu sunnib tumedatele järskudele triipudele.

Olen ka üks “Eesti Vabariik 100” lapivaiba valmistajaid. Juba kuu aega käin ringi otsiskleva mõttega, et mida ma seal kujutan siis ometi. Kust need lilled ja värvidki porises novembris?

Vahel kahetsen, et selle pakkumise vastu võtsin. Sealsamas ärkab elust läbi vedanud jonn – mitte miks selline raskus, vaid kuidas säält porist puhtalt ja kuiva jalaga välja tulla. Ka seda esseed alustades – ei saa öelda, et sulepää oli raske, kirjutan ju arvutiga, aga kõik väikesed ettekäänded sobisid, et kirjutamist edasi lükata. Halvasti ei taha öelda ja hästi öelda jääb järjest vähem. Nii liitsingi kokku kaks tööd, mida kardan sooritada kahele, et neid liites tekiks viis!

Lapiteki aluseks tuleb kindlasti mõni pilt. Kõige jõhkramalt silme ette kerkinud pilt on foto sünnivalla Rõuge Nursipalu sõjaväe harjutusväljaku jaoks ööpäevaga maha raiutud metsast ja puuriitadest kahel pool mudast roobastes teed.