Joojaid inimesi on liiga palju, sööjaid suid on liiga palju ja elusloodus hukkub. Kõige kohutavam selle kuulutamise juures on mõtlejate tõdemus, et enam ei saagi midagi selle vastu ette võtta.

Kui lasen hommikul kraanist kohvi kõrvale kruusi külma vett, tean, et kevadel tuleb maa-aia salvkaev ära puhastada. Aga seda ei tea, kas siis, kui veesõda käib ja rikas rahvas maale salvkaevusid jahtima valgub, peaks mul olema ka pumppüss, et vett kaitsta. Küsimuste küsimus on veel, kas kaitsta oma kaevu tühjaksjoomise eest või hakata juba täna vett müüma.

Vähemalt hooldekodust olen pääsenud. Sest hooldekodude tasud jälle tõusevad ja lähevad minust veel kaugemale. Maailmal pole pääsemislootust ja Eesti Vabariigis on hakatud rääkima uuseakusest.