Kes esimest korda elus Muraka raba äärde satub, see imestab ootamatu avaruse üle. Kauguse sinas küürutavad metsased soosaared nagu kutsuksid, ja tahakski minna. Juba paarisaja sammu järel võib kogenematu matkaja aga puusadeni vajuda musta mutta ning hakata igatsema kuivade riiete ja kindla jalgealuse järele. Teine, visam, murrab paarimeetrise matkakepi ja katsub selle abil, kas või neljakäpakil, tümast õõtsuvast alast ehk kiikujast üle saada.

Muraka soostik koosneb seitsmest rabamassiivist, mida üksteisest eraldavad kidura taimestikuga märed või õõtsiksood (vt Uno Valgu koostatud sooderaamatut, 1988). Põhjapoolsemad massiivid on lagedamad, märjemad.

Kai Kimmel hoiatab ülevaates “Eesti sood” (2015), et Muraka raba Kiikoja lammi, Tümassoone ja Rajassoone ületamist ei maksa üksi ette võtta.

Rahvusmaastikuks võiks ühe seisukoha järgi nimetada paika, kus inimesed ikka tihedasti liiguvad.