Kui meie oma kultuuriinimeste hääl oma riigis enam mitte midagi ei tähenda, siis kas mul on Raela kuuris mõtet mõelda islami maailmavallutamisest; sellest, et maakera on ülerahvastatud; et üleilmastumine kaotab rahvused; et kusagil surevad inimesed janusse; või sellest, et mul tulevikus ehk avaneb võimalus rongiga Riiga või Berliini teatrisse sõita. Tuleb teha valikuid elus, ütleb sisemine hääl.

Ma kunagi flirtisin mõttega, et kogu Eesti siin mere ja Peipsi vahel võiks olla kaitseala. Looduse ja inimeste kaitseala. Jah, see ka tundub võimalusena käia rohkem oma teed. Raudkoridore otse läbi riigi, läbi inimeste kodude kaitsealale ei ehitatataks, omast arust.

Eestlane armastab oma metsa. Seisab selle eest. Võitleb lageraie vastu. Raiesmikule kasvab uus mets asemele, metsaliigid saavad raiesmikuliikidelt varsti oma elukeskkonna tagasi. Raudkoridor midagi tagasi ei anna. Metsa ka ei kasvata.