On august. Sõidan mööda pikka metsateed Harjumaal Harku vallas. Ees ootab kultuuri hooldus eraldisel, kuhu on kolm aastat varem istutatud kuuski ja mände. Pärast seda ei ole inimese jalg sinna astunud, kui välja arvata konsulent, kes kevade poole käis olukorda hindamas. Küll aga on seal astunud hulgaliselt sõrgu, nii kitse kui põdra omi. Üsna suur hulk taimekesi on poolest saati ära söödud.

Minu ülesanne on taimede ümbert vahepeal kasvanud võsa ja rohi ära niita, et kuused-männid kasvama mahuksid, saaksid rohkem valgust ning toitaineid.