Aastal 1642, heinakuu 8. päeval kogunesid 80 meeleheitel talu­poega Osulasse. Mõisnik oli seal ehitanud veski Võhandule – pikse elupaigaks peetud jõele. Rahvas terves Kagu-Eestis uskus, et just see pais on sulgenud pikse väljapääsutee tema elupaigast ja ilm püsib seepärast kurjana, mitmel aastal viljasaake hävitades.

Kirumpää, Kasaritsa, Räpina ja Vastseliina mõisapiirkondadest kokku tulnud mehed purustasid veski. Kohtupidamisega lõppenud Pühajõe sõja loo raamatusse talletanud Urvaste kirikuõpetaja Johann Gutslaff märgib, et maarahvas on igal aastal jõge rämpsust puhastanud ja jõele ohverdanud.

Kirjas on ka Erastvere talupoja Vihtla Jürgeni palve härja ohverdamisel: “Võta, Pikker! Härja anname palvuses, kahe sarve ja nelja sõraga. Künni pärast, külvi pärast. Õled vask, terad kuld. Tõuka mujale mustad pilved...”