Mulle ei meeldi, kui räägitakse ta “ajatusest” ja “autoripositsiooni taandamisest suurema üldistuse nimel”. Alver on väga elus ja väga kohal, ta on keeleliselt tohutult andekas, terav, ja teda huvitavad just nimelt kõige elulisemad küsimused – kunsti enese küsimused. Tema “ajatus” on ajalik, pigem on küsimuse all “sügavus”, olemasolu suurem-sügavam tunnetamine, mitte mingi üle aegade kestmine või “suur kultuur”. Säärastele boheemlastele oli sõjaaeg raske. Ta ei kirjutanud kahetsevat enesekriitikat, leninlik-marksistlikku vaadet oma loomingule (nagu paljud tollal) – ja õigesti tegi, sest kohtlemine oli ikka pea sama. 1950ndal visati Alver (nagu paljud teisedki) ENSV Kirjanike Liidust kodanliku natsionalistina välja. See oli tollal karm, tähendas põhimõtteliselt töötust ja nälga, viletsust. See oli nagu kohtuotsus.