Maamajad jäävad pimedaks keset aedasid, kus puud ägavad õunakoormate all, kuni need maha pudenevad ja maa ühtlase libeda korraga katavad. Peremees seda asja nii ei jätaks, aga küllap on siis peremehed otsa saanud. Kas meie vanemad, kes said tagasi oma riigistatud maad ja talud, kasvasid üleöö nende väärikateks peremeesteks? Tean nii mõndagi esimese vabariigi aegse sünniaastaga meest või naist, kes asus veel pensionipõlves taastama oma vanemate talukoha endist hiilgust. Seda oma tervise ning vahel ka elu hinnaga, ehkki üks põlvkond oma teadmiste ja oskustega oli vahepealt ära lõigatud. Tundub, et tühjaks voolavad Eestimaa külad on tekitanud suure nõudmise taluperemeeste järele. Selliste, kes julgeks võtta vastutuse.