Uuringut juhtinud maaülikooli kalateadlase Anti Vasemägi sõnul on läbiviidud uuring üks esimesi sellelaadseid kogu maailmas, sest see ühendab eksperimentaalse ökoloogia ja genoomika teadusvaldkondi.

”Viimase viieteistkümne aasta jooksul on avaldatud arvukalt uurimistöid kalade kasvu ja haigustundlikkuse geneetilise kaardistamise kohta, kuid nende tunnuste molekulaargeneetilist tagapõhja looduslikes tingimustes pole siiani uuritud,” rääkis Vasemägi.

Teadlase sõnul on kasvu mõjutavate geenide ja keskkonna vahelised vastastikmõjud tõenäoliselt tingitud toidubaasi ja asustustiheduse erinevustest. Ta lisas, et kui väikeses basseinis tagab noorkala kiire kasvu hea kunstliku toidu omastavus ja agressiivsus, siis looduses on suurema tähtsusega optimaalne energiakulu vastavalt toidu saadavusele ning sobiva territooriumi kehtestamine.

Vasemägi sõnul on geenide ja keskkonna vahelisi mõjusid põhjalikult uuritud laboratoorsetel mudelorganismidel: ”Erinevalt äädikakärbsest on lõhe ja forell väga sobivad liigid geenide mõju hindamiseks looduses, kuna ühe emaskala marja kunstlikul viljastamisel on võimalik saada mitmeid tuhandeid järglasi ning pärast asustamist on vöimalik kalu uuesti kinni püüda.”

Tulemused näitavad ilmekalt keskkonna olulist rolli komplekssete ehk mitmete geenide poolt mõjutatud tunnuste avaldumisel.

Uuring sai teoks tänu heale koostööle RMK Põlula kalakasvatusosakonnaga. Töö tulemusi kirjeldav teadusartikkel ilmus 2016. aasta jaanuaris ajakirjas Functional Ecology ning uuringuid toetas Eesti Teadusagentuur.