Inimene võib oma isiklikku vara pärandada kellele tahes, lastelt või abikaasaltki luba küsimata. Ajutiselt piisab isegi käsitsi kirjutatud kodusest testamendist, kuid soovitatav on külastada notarit.

Notariaalne testament on tähtajatu, ka on tähtis see, et notar nõustab testaatorit ja tuvastab oma võimaluste piires tema teo- ja otsusevõime.

Muidugi ei saa kellelegi keelata ka vaidlemist. Kõige sagedamini annavadki surmajärgseteks kohtuhagideks põhjust juhused, kus pärandajat ei peetud otsuse- või teovõimeliseks. Et takistada selliseid vaidlusi, on soovitatav notari juurde testamendi tõestamiseks võtta tunnistajad. Nemad võivad siis vajadusel kinnitada, et testamendi tegija oli tõepoolest terve mõistuse juures, suutis oma tegudest aru saada ja neid juhtida.

Lastel on võimalik pärijast kirikult hiljem nõuda sundosa, kuid vaid juhul, kui nad olid abivajavad, ning teil oli kohustus neid ülal pidada (pärimisseaduse § 104–109). Kui lapsed aga teie hoolt ei vaja, ei pea nad Eesti õiguse järgi teie järelt tingimata ka midagi saama.