Arko Okk, filmitegija

Nii nagu Roomas seisab Julius Caesar ning Helsingis marssal Mannerheim (ja ka Aleksander I), nii peaks meiegi pealinnas olema ausammas Konstantin Pätsile.

President Päts oli Eesti XX sajandi olulisemaid ja ka vastuolulisemaid riigimehi, ning selleks, et tema olulisust meeles pidada ja vastuolusid mõtestada, peaks mälestusmärk kindlasti olema nähtavas kohas.

Minu meelest oleks selleks parim võimalik paik Kaarli puiestee alleel või Toompeal Kuberneri aias, näoga parlamendi poole.

Monumendi ülesanne on ju mitte ainult austuse avaldamine president Pätsile, vaid ka sideme tekitamine põlvkondade vahel.

Kuid monumentidest rääkides peaksime alustama hoopis Lennart Merist, kes, julgen väita, on meie, kaasaegsete jaoks presidendi võrdkuju ja keda kõik elavalt mäletavad.

Olen veendunud, et kuniks me ei taipa püstitada monumenti Lennart Merile, ei ole aeg ilmselt küps ka Konstantin Pätsi monumendi jaoks.

Tiia Ristolaine, TÜ elukestva õppe keskuse juhataja

President Konstantin Päts väärib mu meelest ausammast. Pätsil on suuri teeneid Eesti omariikluse väljakuulutamisel.

Mulle on tegelikult väga sümpaatne Eesti Kunstiakadeemia rektori Mart Kalmu ettepanek, et ausammas võiks paikneda Tallinnas Toompea lossi kõrval Kuberneri aias.

Imbi Paju, kirjanik ja režissöör

Isiklikult tahaksin, et monument püstitataks kõigepealt eesti kultuuri suurkujule Lilli Suburgile, kes koos Hugo Treffneri ja Carl Robert Jakobsoniga arendas haridussüsteemi ning kirjanduse kaudu eesti naiste ja meeste võrdsust. Ent kui küsimuse all on hoopis president Konstantin Päts, siis lühidalt vastaksin, et miks mitte! Kui aga olukorrast sügavamalt mõtlema hakata, siis peaks mu meelest kõigepealt küsima nii: milliseid väärtusi president Konstantin Pätsi elutöös me tahame nimelt tänapäeval esile tõsta, nii et see punase lõngana põimuks meie teadvuse kudumisse?

Mentaalne järelokupatsioon, mis Konstantin Pätsi selle sajandi alguses taas kord rahvavaenlaseks kuulutas, on kujunenud psühholoogilise sõja olukorras. Ja mitte ainult. Ei saa jätta mainimata, et välisdiplomaatide 1939. aasta memod ja välisajakirjandus kinnitavad, kuidas Eesti suutis 20 aastaga üles ehitada korraliku riigi.

Kuid tänapäeval võiks mu meelest Konstantin Pätsi meenutada mälestusmärk Tallinna Vabaõhukooli ees, sest president oli selle kooli looja 1935. aastal.

See kool rajati toona majanduskriisi aastail, et näidata hoolivust ja ligimesearmastust nende perede ja laste suhtes, kes olid saatuse tahtel sattunud teistega võrreldes kehvemasse majanduslikku olukorda.

Hoolivuse eeskujusid vajaks meie elu ja poliitika praegu kibedasti.