Poolteist kuud ministriametis olnud Marina Kaljurand on jõudnud anda hulga intervjuusid. Teame, et ta on kasvanud kakskeelsena ning valdab vabalt vene keelt. Teame ta purjetamishuvist ja sellest, et perel on Hiiumaal Kõpus suvemaja. Teame isegi tema koerte nimesid (Rocky ja Lennu) ja et suurem neist kaalub 27 kilo.

Ent mitte juttudega oma koertest pole Marina Kaljurand võitnud inimeste poolehoidu ja usaldust. On kõnekas, et kui Kõpu kandis küsida, kus välisministri suvemaja asub, tuleb esimeseks vastus: “Selles majas, mille õuel see hästi suur Eesti lipp lehvib!”

Te olete väga rahulikult avalikkuse huvi talunud. Kui palju meil on veel võimalus teist teada saada?

Ma leian, et inimestel on õigus teada midagigi, näiteks, et ma olen abielus ja mul on lapsed. Mind ennast ka huvitab, mis hobid inimestel on, millega nad väljaspool tööd tegelevad. See avab inimest. Aga ma ei hakka arutama, milline tapeet on mul seinal.

Välispoliitika läheb inimestele korda, välisminister samuti. Ent kuidas teile tundub, kas meie inimesed reageerivad pealispindselt või on valmis ka põhjalikumateks aruteludeks? Kas või pagulasteemast rääkides.

Tundlike teemade puhul on esimestes pealkirjades palju emotsioone. Pärast esimest puhangut läheb sisuliseks aruteluks. Siin ma loodan palju mitte ainult poliitikutele, vaid ka erinevate valdkondade arvamusliidritele. Oleks väga tore, kui nähtaks ka positiivset poolt, meil on ju võimalik õppida teiste riikide kogemustest ja mitte korrata nende vigu.