Kreekas toimuvat nimetab nii mõ- nigi parimas antiigi vaimus tragöödiaks. Pigem kuulub see kõik siiski hoopis komöödiažanri.

Kreeklaste järjestikku vahetunud haletsusväärselt käpardlikud valitsused, silmakirjalikud võlausaldajad, nagu sakslased, kes viimase saja aasta jooksul on kaks korda oma välisvõla maksmata jätnud, kui see üle jõu on hakanud käima. Kuskil nurgas peaks veel tegutsema armunud paar – mõne Saksa ministri poeg ja Kreeka valitsusliikme tütar, näiteks – ja süžee olekski valmis. Lihtrahvas küll kannatab, kuni saksad teatrit teevad, aga ega kogu rahvas lavale mahu.