Näiteks leiavad Eesti Omanike Keskliidu (EOKL) prügimajanduse korraldust puudutavale küsitlusele vastanud, et jäätmeveohankeid võiksid korraldada ka korteri- või aiandusühistud, mittetulundusühingud või mingi piirkonna arendamiseks loodud külaseltsid.

EOKLi volikogu esimehe, akadeemik Anto Raukase hinnangul kõrvaldaks selline ühishanke korraldamine jäätmevedaja leidmise praegusel süsteemil lasuva korruptsioonivarjundi, sest otsuseid langetab ühistu üldkoosolek, oma hääl on igal selle liikmel ja onupojapoliitika läbisurumine oleks kui mitte võimatu, siis vähemalt üksjagu keerulisem, kui praegu kohalike omavalitsuste korraldatud hangetel.

Jäätmed omanike suurim murekoht

„Näib, et jäätmemajandusega ongi koduomanikel kõige rohkem probleeme ja selles nähakse hulgaliselt ebaõiglasi aspekte. Näiteks tuleb tihtipele maksta vedu kinni ka suvila eest, kus suure osa aastast keegi ei elagi, maakohtades on mureks tühisõiduarved, kuigi on näha, et prügiauto polegi tegelikult värava taga käinud jmt,” loetleb Raukas. „Omanikud ootavad, et prügiveo korraldatus muutuks paindlikumaks, sh ka jäätmete sortimine, kui seda nõutakse, tuleks teha inimesele võimalikult lihtsaks, et ta oleks motiveeritud seda tegema.”

Raukase sõnul on jäätmemajanduses praegu ka üksjagu näitemängu. Tundub, et riik soovib Euroopale näidata kõrgeid prügisorteerimise protsente, ent tegelikult on läikiva fassaadi taga käimas paras susserdamine, numbritega mängimine ja pidevad kohtuvaidlused. Viimased puhkevad ennekõike omavalitsuse läbiviidud prügiveohangete järel. Asjal on ka üsna tugev poliitiline mõõde, mistõttu konkursi kaotanu leiab otstarbeka olevat tulemuse igal juhul vaidlustada, sest mine tea, mida vaide menetluse käigus jõutakse seadusandluses ümber korraldada.

Anto Raukas soostub, et tädi Maali ei saa praegu aru, miks üldse on tarvis jäätmeid sorteerida, kui niikuinii läheb ka sorditud prügi vähemalt osaliselt põletusahju või tehakse sellest jäätmekütust (RDF). Jäätmete ümbertöötlemistehased on huvitatud vaid puhtast materjalist – kilest, teatud plastidest, metallist. Keegi ei viitsi tegeleda kodumajapidamistest tulnud küll juba kohapeal sorditud, ent enne ümbertöötlemisse suunamist ikkagi veel ülesorteerimist vajava pakendiprügiga, milles kümnetest erinevatest materjalidest pakendeid.

Toompeale minnakse ettepanekutega

EOKLi peasekretär Kaspar Sadrak on küsitlustulemustele tuginedes seda meelt, et jäätmete kogumise ja äravedamise korraldus on vaja muuta läbipaistvamaks, ka tavakodanikust jäätmetekitajale arusaadavamaks. Ja seda aitaks saavutada asjaolu, et omanike vabatahtlikele ühendustele antaks võimalus prügiveoga seotud hankeid ise välja kuulutada ja läbi viia.
„Kui vaatame suurt pilti kogu Eestis, siis tegelikult on ka kohalike omavalitsuste jäätmehangete läbiviimise võimekus väga ebaühtlane, pigem nigel,” tõdeb Sadrak. „Küsitlus näitab, et 69% vastanutest toetab hangete läbiviimise õiguse andmist ühistutele, MTÜdele, seltsidele. Ja loomulikult peaks siis saavutama ka selle, et teenusepakkujail tekkiks huvi nendel hangetel osalemise vastu.”
Anto Raukas möönab, et korteriomanikke jäätmete sorteerimine ja nende äravedu eriti ei huvita, vähemalt mitte seni, kuni jäätmeveo hind jääb suhteliselt mõistlikuks ehk siis muude kommunaalkuludega võrreldes ikkagi pigem väikeseks. Küll aga on prügimajanduse osas teadlikumad majaomanikud. Ennekõike just nende toetusel plaanib EOKL nüüd küsitlusest saadud teadmistele tuginedes koostada märgukirja, mis läkitatakse ka Toompea võimukoridoridesse.
EOKLi küsitlus viidi läbi tänavu maikuus, sellele vastas 5787 maja- või korteriomanikku ja ilmnes, et kõige agaramad teadlikumad prügimajandusega tegelejad elavad Rapla-, Hiiu- ja Viljandimaal.
„Nähtub, et omanikud väärtustavad keskkonnahoidu, prügi sorteerimise tähtsuse vastu ei vaielda, ent tõdetakse, et praegune süsteem, kus koduomanikul puudub kaasarääkimise- ja valikuvõimalus prügimajanduse korraldamisel ei soosi jäätmemajanduse arengut ega motiveeri inimesi oma aega sellesse panustama,” resümeerib Kaspar Sadrak. „Kas meie pakutav süsteem on nüüd see ainuõige ja kõige parem, aga süsteem on igal juhul parem kui süsteemitus.”
Eesti on seadnud eesmärgiks, et aastaks 2020 peab vähemalt poole kodumajapidamistes tekkivatest klaasi, plasti ja metallijäätmetest suunama ümbertöötlemisse. Aastal 2012 oli see näitaja 31%.